Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Tants usukatla ümber

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu – ja just need on, mis tunnistavad minust. Aga te ei taha tulla minu juurde, et saada elu. Mina ei vaja austust inimestelt, kuid ma tunnen teid: teie sees ei ole armastust Jumala vastu. Mina olen tulnud oma Isa nimel, ja ometi ei võta te mind vastu. Kui mõni teine tuleb iseenese nimel, siis tolle te võtate vastu. Kuidas te võite uskuda, kui te ootate austust üksteiselt ega otsi seda austust, mis tuleb üksnes Jumalalt? Ometi ärge arvake, et mina hakkan teid Isa ees süüdistama. See, kes teid süüdistab, on hoopis Mooses, kelle peale te oma lootuse olete pannud, sest kui te usuksite Moosest, siis te usuksite ka mind, sest tema on kirjutanud minust. Aga kui te isegi tema kirju ei usu, kuidas te siis saate uskuda minu sõnu? Jh 5:39-47

Hea lugeja, ega meil kaks aastatuhandet pärast Jeesuse maapealset elu kerge ole. Jeesuse kaasaegseil oli võimalus kuulata Teda ennast, meie seevastu peame leppima seletuste, tõlgenduste ja kirjeldustega ning nende aja jooksul muutunud tähendustega.

Jeesuse sõnade asemel on meil raamatukogutäied kirjandust ning need, kes on rohkem lugenud, on õpetajaiks teistele – juba vahendatu edasivahendajaiks.

Muidugi peaks iga kirjutaja-tõlgendaja juures olema tegev Püha Vaim, kes hoolitseb selle eest, et säiliks Sõnumi ühtsus ning et selle suunatus oleks Jumala poole, mitte kuhugi mujale.

Kas aga Jumala Vaim on tõesti igamehe juures, kes Jeesuse õpetust seletada võtab, ja kui pole, siis kuis eristada teri sõklaist – ja kui ikkagi on, siis kuis küll seletada Püha Vaimu hajameelsust, kes laseb ühtsuse asemel tekkida kõikvõimalikel lahkõpetusil, nii et inimesed omavahel karvupidi kokku lähevad ning puude taga pole sageli metsa enam aimatagi?

Jättes kõrvale suurepärase loo sellest, kuis üks tudeng Johannese evangeeliumit kommenteerinult õppejõule oma järeldusi selgitades ütles, et ta olla konsulteerinud evangeeliumi elava autoriga; on meie ees ometigi küsimus, et kui me tõesti väga tahame uskuda Jeesuse sõnu, siis kust me neid sõnu võtma peaksime.

Asju lihtsustades saab väita, et erinevate kristlike kirikute õpetuste ja seega meie usu aluseks on kiriklik järjepidevus, traditsioon: pühakiri kui algne traditsioon, kirikuisade poolt kirja pandud hilisem traditsioon, millel on eri kirikuis erinev kaal, ning traditsiooni puhastamine ja selle teraviku ihumine Lutheri ja teiste poolt. Toora, prohvetid ja kirjad.

Kui see vaid oleks nii lihtne!

Kristlusesisest mõtteviiside erinevust kogesin võrratul kombel ülikooli ajal, kui õigeusu loengus selgitas õppejõud, et kirikuisad on need, kes on näinud Jumalat, ja pisut aega hiljem sain protestantluse loengus teada, et keegi pole Jumalat näinud.

Sarnaselt varasemaile ajastuile on tänapäevalgi kahtluse all pea iga lause, mida me usutunnistuses ütleme. Jeesuse neitsistsünd, ristisurm jne.

«Da Vinci kood» räägib meile Jeesuse ja mõlema Maarja edasistest seiklustest Prantsusmaal ja mujal, Nikolai Roerich tõendas piisava usutavusega, et Jeesus on Tiibeti kandis tuntud ja austatud, film «Kristuse viimne kiusatus» vestab sellest, kuis Jeesus viimasel hetkel ümber mõtles ning ontliku pereisana edasi elas, mõned veidrad vennad räägivad ka Jeesuse Ameerikas käigust ja sellest, et Hea Valge mees võttis kuuldu vastu, aga Paha Punane ei võtnud…

Ega näiteid nii kaugelt otsima peagi: eelmises Eesti Vabariigis olid teiste seas «kolm hobusemeest» – õpetajad Tallmeister, Kuljus ja Kutsar – kes haritud inimeste kombel samuti ühes ja teises väga veenvalt kahtlesid.

Kui võtaksime ette teise äärmuse ja usuksime iga koma, mis Piiblis kirjas, siis poleks lugu sugugi parem. Muu hulgas tekiks meil probleem suhtumisega mittekristlastesse. Käisin hiljuti koolis, kuhu mu tütar pärast algkooli lõpetamist minna tahab, kuulasin seal, kuis on võimalik saada usuõpetust nii kristluse kui ka islami raames ning tundsin õpetaja entusiastlikku nägu kaedes ja tema kilkeid kuulates (siinmail kiputaksegi rääkima rohkem kilkamisi ja mitte monotoonselt nagu meil Eestis), kuis mu mõistus takka üles lööb.

Ent mida siis ikkagi teha nende üksteisele vastukäivate ja üksteist välistavate õpetuste ja uskumustega? Üks tore tsitaat pärineb tunnustatud kristlike autorite hulka mittekuuluvalt belglasest rusikakangelaselt Jean-Claude van Damme’ilt: ükskõik kui rikas sa ka poleks, ikkagi saad korraga kanda vaid üht särki. Siinkohal pole tal aga õigus.

Meie oleme kutsutud just uskujaiks ja kahtlejaiks, usaldajaiks ja mõtlejaiks. Ega me teisiti Jumala head majapidajad olla saakski. Komades kaheldes saame me ometigi uskuda sõnumi õigsust. Mõistusega välise usutavuse taha vaadates saame ära tunda tegelikkuse. Ja ise eksides tohime usaldada Jumalat ning teada, et ta meile andestab. Jeesus ütleb, et ta tuli Käsku mitte tühistama, vaid täitma. Me ei saa pühist kirjust lunastust ega Jeesuse sõnadest selgitust igale argiprobleemile. Pühi kirju tuleb uurida ja tunda, ent selle juures ei tohi unustada, et praegu oleme meie ise need, kes käivad Jeesuse järel, jätkavad Kiriku järjepidevust ja loovad vanade traditsioonide kõrval uusi. Vastasel juhul oleks Kirik midagi tardunut, kallerdanut, mitte Jeesuse elav maapealne ihu ning meie Kirikus otsekui arheoloogid muistse hiilguse varemeid pintseldamas.

Meie Kirik on aga elav Jeesuses ning selles Kirikus saame uurida pühi kirju, et kasutada oma mõistust, ent ennekõike saame uskuda lunastusse Temas, meie Issandas. Aamen.

Allan Taruste,
E.E.L.K. Sydney koguduse õpetaja