Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Tallinna Oikumeenilise naiskoori kontserdireis Saksamaale

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

1993. aastal tegevust alustanud koor ühendab ligi 70 erinevas vanuses lauljat Tallinna Jaani, Kaarli ja Oleviste kirikust.

Dirigentideks on Aivi Otsnik, Marika Kahar, Urve Pihlak ja Silvia Landra (aastast 2010), kes erinevad üksteisest nii oma olemuselt kui ka juhatamisstiililt. Kuid nende vahel valitseb hea koostöövaim, vastastikune mõistmine ja toetamine, mis on kandunud üle ka kooriliikmetele ning sulatanud kõik kokku ühiseks pereks.
Ja nii on moodustunud hea, toetava õhkkonnaga koor, kellele on võimalik valida ka nõudlikumat repertuaari. Peamiselt lauldakse eesti ja maailma klassikalist kooriloomingut. On esinetud kodukirikutes, tehtud väljasõite teistesse Eestimaa kirikutesse, osaletud EELK laulupeol ja Tallinna praostkonna päevadel, antud advendikontserte mitmetes kirikutes, samuti eesti heliloojate juubelikontserte (Leo Semlek 75, Johannes Kappel 100, August Topman 125, Hugo Lepnurm 95 ja Marje Sink 100). 15 aastat on lauldud ülemaailmsetel oikumeenilistel naiste palvepäevadel ja kristlike naiste konverentsidel.
2008. aastal omistati koorile Eesti Kirikute Nõukogu aasta oikumeeniline preemia. 5. novembril 2013 tähistas koor 20. tegevusaastat kontserdiga Kaarli kirikus.

Isa, ühenda meid
13.-20. augustini toimunud kontsertreis Saksamaale oli koori esmakordne esinemine väljaspool Eestit. Vahetult enne reisi, 12. augustil andsime Kaarli kirikus Saksamaa kava järgi kontserdi. Kirikusse oli kogunenud üsna palju rahvast. Tundus, et meie laulud puudutasid ja meid saadeti õnnistussooviga teele.
Kaasa sõitis 37 lauljat, sealhulgas kooridirigendid Aivi Otsnik, Marika Kahar ja Urve Pihlak, samuti saksofonist Rihu Pihlak. Reis sai teoks tänu Wolfhageni ringkonna kirikumuusikadirektorile Bernd Geiersbachile ja tema abikaasale Simonele, kes on tegev mitmes muusikakollektiivis. Nad mõlemad on osalenud meie vaimulikel laulupäevadel ja andnud kontserte Eestimaa kirikutes.
Viimasel külaskäigul Eestisse oktoobris 2013 (koori 20. juubeliaasta) tegi muusikutest abielupaar ettepaneku tulla neile külla, mille me tänulikult vastu võtsime. Nende kanda jäi majutuste ja söögikohtade muretsemine ning kontsertide korraldamine, Jaani kiriku dirigendile Aivi Otsnikule reisi Eesti-poolne osa. Tänu Oleviste kiriku koorijuhile Urve Pihlakule saime suurepärase bussijuhi Raiko Kausteli (Oleviste kiriku liige), kes võttis kaasa oma kindla paarilise Hollan Lauli ja tema abikaasa Katrini, kes kõik sobitusid hästi meie kollektiivi. Meiega oli ühes Oleviste kiriku pastor Heldur Kajaste koos abikaasa Varjega (teeninud Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Kogudust, 2013. aastast Tallinnas). Tema sügavast tänu- ja kaastundevaimust kantud hommiku- ja õhtupalvused bussis häälestasid ja mõtestasid meie päevi ning andsid kindlustunde, et meie reis on õnnistatud ja meie ise hoitud.
Üksteisehoidmisele meelestas ka meie motoks kujunenud laul „Isa, ühenda meid üksteisega”, mis saatis meid iga päev. Pikka ja väsitavat teekonda läbi Baltimaade ja Poola ilmestasid ühislaulmiste kõrval kooriliikmete poolt ettevalmistatud eri maade tutvustused.
Jaani kiriku koorivanem Katrin Oidjärv esitas oma poolateemalise jutu niivõrd vaimukalt ning artistlikult, et kosutav naer peletas täielikult väsimuse. Naeru lainel hoidis meid aeg-ajalt ka meie hea huumoriga bussijuht Hollan Laul, kes värvikalt pajatas oma koomilisi, tõestisündinud lugusid erinevatelt bussisõitudelt. Saksamaa linnade ja sakslaste elu-olu kohta andis hea ülevaate Maie Välja (saksa filoloog ja giidina töötav Kaarli kiriku koorilaulja), kes viis läbi ka kohapeal ekskursioone ja oli saksa giidile tõlgiks.

14. august
Esimene ööbimiskoht oli Poolas väikeses Hostelis Willa Rosas Varssavi lähedal. Jõudsime sinna hilisõhtul ja seadsime end kohe magama, sest hommikusöök oli väga vara ja siis tuli kohe teele asuda.
14. augusti õhtul ületasime Poola -Saksamaa piiri ja jõudsime Neisse jõe vasakkaldal asuvasse imeilusasse, sõjapurustustest puutumata Görlitzi linna (asutati 1210-20, õitsenguaeg 15. ja 16. sajand). 1945. aastal liideti Neisse paremkaldal asuv väiksem osa linnast Poolaga ja moodustati Zgorzeleci linn. Meie olime majutatud otse jõe kaldal asuvasse Picobello Pensioni hostelisse.
Kõikjal oli tunda keskaegse miljöö hõngu. Mõneti meenutas Tallinna vanalinna oma kaitseehitiste, hilisgootika arkaadide, rohkete võluvate detailidega kaunistatud majade fassaadide ja portaalidega ning üles-alla viivate, kohati munakividega sillutatud kitsaste tänavate, siseõuede, õdusate väikekohvikute ja -poodidega.
Väga majesteetlikult mõjusid paljud Görlitzi kirikud, eriti viielööviline Peeter-Pauli kirik, mille barokset sisustust peetakse üheks kaunimaks kogu Saksimaal. Õnnestus kuulda ka oreli kaunist kõla (ilmselt oli keegi harjutamas). Meeldejääv oli monumentaalne raekoda ja selle 1524. aastast pärit kell, samuti vanema tiiva renessanss-stiilis trepp. Pilku püüdsid lillekuhilad raekoja kõikide korruste kõikidel aknalaudadel. Samuti barokne Neptuni purskkaev. Alates 1990. aastast on Görlitzit hoolega restaureeritud, et taastada linna originaalne ilme.

15. august
15. augusti hommikul sõitsime Görlitzi maakonnas asuvasse Herrnhuti väikelinna (tõlkes Jumala kaitse), kus 1727 sündis Evangeelne vennastekoguduse kirik (Evangelische Brüder-Unität) ja sai alguse vennastekoguduste (hernhuutlus) liikumine. Selle rajajaks ja liikumise juhiks oli krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorf (1700-1760).
Maailmas kokku tegutseb umbes 1000 kogudust. Ekskursiooni juhiks oli Matthias Clemens ja teda tõlkis Herrnhutis elav eestlanna Inge Isterheld. Tutvusime Vennastekoguduse keskusega, kus iga aasta 8. mail loositakse ülejärgmise aasta loosungisalmid Vanast Testamendist. Kuna raamatute koostamine ja tõlkimine võtab omajagu aega (ilmuvad enam kui 50 keeles), siis tuleb salmide loosimist aegsasti teha, et kirikuõpetajad saaksid juurde lisada sobivad salmid Uuest Testamendist.
Külastasime veel Herrnhuti omapärast surnuaeda, kus õed maetakse kalmistu peaväravast paremale poole ja vennad vasakule. Perekondlikke hauaplatse pole, kõik hauakivid on ühesugused ja -suurused. Üksnes surnuaia keskel eristub kaheksa kõrget hauamonumenti, mis kuuluvad krahv Zinzendorfile ja tema perele. Lõpuks käisime jõulutähtede tehases Herrnhuter Sterne, kust ostsime kaasa jõulutähti. Esimesed tähed valmistati umbes 160 aastat tagasi.

Dresdenis
Edasi kulges tee Elbe jõe ääres asuvasse Dresdenisse, kus Maie Välja juhtimisel imetlesime kõrgel kaldal asuvat barokset vanalinna, mis 18. sajandil kuurvürst August Tugeva valitsemise ajal kujunes Euroopa kultuuripealinnaks. Teise maailmasõja käigus hävinud monumentaalsed hooned on suures osas originaalkujul taastatud – kaunis Õukonnakirik ja 2005. aastal pühitsetud restaureeritud Jumalaema kirik, samuti peaaegu 100 meetrit kõrge hilisrenessansi stiilis ooperimaja (Semperoper, arhitekt Gottfried Semperi nime järgi) ning kunstigalerii.

Ederis
Pärast lõunat liikusime Ederi paisjärve äärde – sakslaste lemmikpuhkepaik -, kus veetsime kolm ööd all orus asuvates väikestes hubastes puhkemajades, mille ümber pidid õhtuti ja öösiti toitu jahtides liikuma pesukarud. Kahjuks ei õnnestunud neid näha.
Ederi ümbrus on väga maaliline – kõrged metsaga kaetud, kohati kaljused vulkaanilise tekkega mäed, all sügavates orgudes looklemas jõed ja suured paisjärved ning mägede vahel ja nõlvakutel idüllilised väikelinnad ja külad, kus, nagu keegi tabavalt ütles, majad kui tibupojad olid koondunud kiriku ümber. Siin -seal oli näha lehmi, lambaid ja hobuseid.
Ederi-äärsete väikelinnadega tutvusime lähemalt giidi Hermann Neumeyeri juhtimisel. Nägime armsaid, enamasti kahekorruselisi punakate katustega vahvärkmaju (sõrestiktehnikas), mis asusid otse kitsaste, käänuliste, kuid rahulike maanteede ääres. Vahel harva kohtas mõnda väikest autot. Kõikjal oli rohkesti lilli, nii aedades, aknasimssidel kui trepiastmetel. Uste kõrval hakkasid sageli silma loomade või lindude kujukesed.

Kasselis
Pikema peatuse tegime Põhja-Hesseni kultuuri- ja majanduskeskuses Kasselis. See on tuhandeaastase ajalooga linn, kus asusid maakrahvide ja kuurvürstide residentsid. Asub 500 meetrit merepinnast kõrgemal. Teises maailmasõjas hävis suur osa linnast, kuid see taastati 1950ndatel aastatel funktsionaalses stiilis.
Linna sümboliks on Heraklese (roomapäraselt Hercules) üheksameetrine kuju, mis on Rooma koopia, ainult kõrgem. Vägev monument asub kõrgel künkal asuva kaheksatahulise paviljoni torni otsas, kus see ligi 300 aastat on kõrgunud üle Kasseli linna.
Muljetavaldav oli ka Wilhelmshöhe uhke loss (ehitati 1793-1801 kuurvürst Wilhelmi jaoks), kus asub Euroopa vanema kunsti kollektsioon, ja park tehislike koskedega. Alates 1955. aastast korraldatakse Kasselis 4 või 5 aasta tagant maailmas hästi tuntud moodsa kunsti festivali Documenta.

Waldeckis
Edasi suundusime Kasselist lääne poole Waldecki maale. Läksime mööda ronivat teerada vaatama kõrge mäe otsas asuvat Waldecki lossi, mis on tähelepanuväärne keskaja kindlusehitis 13. sajandist. Meenutas natuke Toompea kindlusemüüri.
Ülalt avanes imeline vaade metsadega kaetud mägede vahel asuvale Waldecki väikelinnale ja Ederi paisjärvele, kus liuglesid tillukesed purjekad. Meie teele jäi ka Netze linn, kus me endises Netze raudteejaamas, praeguses pannkoogikohvikus sõime lõunaks maitsvaid pannkooke. Käisime veel Netze kloostrikirikus, kus Waldecki maakrahv sai hingehoidu. Kirikusse on ta ka maetud ja alleed, mida mööda kulges tema viimne teekond kirikusse, nimetatakse surmateeks.
Ühel hetkel, kui giid meile kõigest sellest rääkis, katkestas pastor Heldur Kajaste tema jutu. Ta oli äsja saanud sõnumi, milles tema sõber palus eestpalvet oma kolmeaastasele Rasmusele, kes oli Berliini haiglas raskes seisundis ja järgmisel päeval ootas ees keeruline operatsioon. Meile kõigile läks see väga hinge ja palvetasime kogu südamest kaasa. Ja suur oli meie rõõm ja tänutunne, kui järgmisel päeval tuli sõnum, et opertasioon õnnestus ja poisi seisund on parem. Liigutav oli kogeda taas kord, kuidas palve võib aidata ja kuivõrd oluline on üksteist palvekätel kanda. Ka järgmistel päevadel palvetasime me kõik koos väikese Rasmuse eest.

16. augustil
Sama päeva õhtul, so 16. augustil kell kaheksa pidi meil Vöhlis Martini kirikus toimuma esimene kontsert. Jõudsime kohale kella kuue paiku, et teha proovi ja pastoraadis ümber riietuda. Kirikus ootas meid ees üllatus – orelit all polnud ja pidime kiiresti kohanema laulmiseks üleval külgrõdul. Oli natuke kitsavõitu ning osa lauljaid jäi sammaste taha. Kuid meie laulurõõm oli nii suur, et miski ei saanud meid heidutada.
Kirikukellad helisesid meeldejäävalt juba kell seitse ja siis veel kell kaheksa. Väike kirik kogunes rahvast täis. Tundsime, et olime oodatud. See omakorda innustas ja tiivustas meid oma laulurõõmu välja elama. Vahepalu esitas Rihu Pihlak saksofonil, teda saatis orelil Urve Pihlak ja koori Marika Kahar. Meid tänati pika aplausiga.
Kontserdi lõpetas pastor Heldur Kajaste, tsiteerides Pauluse esimest kirja korintlastele peatükist 13 „Armastuse kiituseks”. Teda tõlkis noor võluv Wolfhageni kiriku naispastor Katharina Ufholz, kes rääkis kenasti eesti keelt. Meeleolu oli ülev. Pärast kontserti ootas meid pastoraadis maitsev õhtusöök ja soe vastuvõtt.
Oma kontserdielamustest kirjutas mõni päev hiljem e-kirjas Merike (koorilaulja Kulla Ojala Saksamaal elav eestlannast sõbranna), kelle kirja mul lubati tsiteerida: „Vaatamata sellele, et enamik laule oli eesti keeles, kuulati hiirvaikselt ja süvenenult. Kiriku hea kõla ja naiskoori võrratu esinemine andsid suurepärase elamuse. Aplaus oli pikk ja sooviti lisa… Minu südames heliseb tänagi veel „Tänage Issandat!”.

Artikkel ajalehes
Põhjaliku ülevaate meie kontserdist andis Nadja Zehner -Christ ajalehes Waldeck -Frankenberg. Toon selle ära kogu pikkuses:
ARMASTUS sai kuuldavaks
Martini kirikus võlus kuulajaid Tallinna Oikumeeniline Naiskoor
Vöhli Martini kirikus võlus laupäeva õhtul oma publikut meeldiva lauluga Oikumeeniline Naiskoor. Nad rõõmustasid nii eesti heliloojate teostega kui ka klassikalise koorimuusika rahvusvahelise repertuaariga. Koori juhatasid vaheldumisi Urve Pihlak, Aivi Otsnik ja Marika Kahar.
„Meil on hea meel, et olete nii kaugelt kohale tulnud, et meile esineda”, ütles koguduse pastor Jan-Friedrich Eisenberg. Avataktiks lauldi Maris Lendi pidulikku „Sanctust”. Eesti rahvaviis „Ma annan oma südame” tundus pigem mõtlikum. Rõõmsalt ja elujaatavalt lasksid naised oma häältel kõlada Marje Singi laulus „Auline elu”. Kõrgpunktiks kujunes „Agnus Dei” Sirje Kaasiku „Missast”.
Tõelist kuulmisnaudingut pakkusid saksofonist Rihu Pihlaku kirglikult ja veenvalt esitatud instrumentaalpalad – Georg Gottermanni „Cantilena” ja Arthur Seyboldi „Gebet” – , mida ta oma kaunikõlaliselt pillilt välja võlus. Tema abikaasa Urve Pihlaku orelisaade kõlas harmooniliselt kokku soolopilliga.
Jõuliste häältega kiitis koor Loojat lauludega „Tänage Issandat” (Leo Semlek) ja „Sind tahan kiita” (Carrie Belle Adams). Tundehella tooniga paitas kõrva Eve Kopli-Scheiberi „Õhtulaul”.
Lauljatel oli kavas ka üks saksakeelne laul – F. Mendelssohn-Bartholdi „Hebe deine Augen”, mille järel koor tugeva aplausi osaliseks sai.
Heldur Kajaste tänas Vöhli publikut ja tsiteeris „Armastuse Ülemlaulu” (1.Kor. 13). Seejärel ütles õpetaja Jan-Friedrich Eisenberg „Mul on tunne, et saime kuulda armastust…”
Tänu koorile oleme me midagi Jumala armastusest tunda saanud ja koor on oodatud jälle Vöhli. Lõpetuseks lauldi Dave&Jean Perry õnnistuslaulu „Jumal, meid õnnista”.

Wolfhagenis
Järgmisel hommikul oodati meid laulma jumalateenistusele Burghasungeni kõrgel künkal asuvasse vanasse kloostrikirikusse. Enne teenistust saime imetleda ülalt vaateplatvormilt linna ja käia ringi kiriku ümbruses, kus kasvas palju pöökpuid.
Kuid meie reisi kõrghetk oli õhtune kella viiene kontsert Wolfhageni Evangeelses Linnakirikus. Esmalt uudistasime linna, mida on esmakordselt mainitud 1221. Hesseni maakonda kuuluvas linnas elab 14 000 inimest. Linnasüdamik asub samuti kõrgel künkal ja jäi sõjast puutumata. Kuhu ka ei vaataks, kõikjal kuppelmaastik ja juba tuttavad vahvärkmajad, rohelusse ja lillekirevusse uppuvad kaunilt kujundatud aiad. Silmatorkavalt palju jalutus- ja rattateid. Siin-seal märkasime meie kontserdi kuulutusi.
Wolfhageni Evangeelset Linnakirikut hakati ehitama 1231. Seda on mitmeid kordi renoveeritud. Läksime tund aega varem kirikusse, et ümber riietuda ja hääli lahti laulda. Akustika oli harukordselt hea. Laulda oli kerge. Enne kontserdi algust helisesid jälle südantsoojendavalt kirikukellad. Suur kirik oli rahvast täis. Taas kord tundsime, et olime oodatud. Südamlikud tervitussõnad ütles Wolfhageni kiriku naispastor Katharina Ufholz. Kogu kontserdi vältel oli tunda publiku kaasaelamist. Meile sai osaks jälle pikk aplaus. Lisapalaks laulsime Maris Lendi „Iiri palve”.
Pärast kontserti ootas koguduse majas meie võõrustajate valmistatud rikkalik ja maitsev õhtusöök. Peeti vastastikuseid tänukõnesid ja anti üle kingitusi. Kahe kiriku poolt tehti meile ka üsna suur annetus. Lõpetasime tänulauluga „Kanna oma kätel” ja dirigendid andsid edasi kutse osaleda järgmisel aastal meie vaimulikul laulupäeval Tartus.

Artikkel ajalehes
19. augusti Wolfhageni Päevalehes ilmus ka arvustus pealkirjaga „Elujaatavalt ja kiidulauluga ülistades”, mille tekst on järgmine: „Särava, ingelliku lauluga võlusid Tallinna Oikumeenilise Naiskoori lauljad varajasel pühapäeva õhtupoolikul publikut. Koorijuhtide Marika Kahari, Urve Pihlaku ja Aivi Otsniku juhatamisel vaimustasid nad nii Eesti kui ka maailma klassika esitamisega. Alates pidulikult kõlanud „Sanctusest” ja elujaatavast „Aulisest elust” kuni ülistuslauluni „Tänage Issandat!” hellitasid nad oma kuulajaid tundeõrna, kohati mõtliku ja meeliülendava lauluga, mis samas kõlas jõuliselt ja selgelt.”

18. august
18. augusti hommikul tänasime lauluga öömaja ja söökide eest oma lahkeid perenaisi ning lahkusime Ederi ääres asuvatest armsaks saanud puhkemajadest. Tegime veel peatusi paaris väikelinnas nagu Nothfelden (kingapoe külastus) ja Niederelsung, kust pagaritöökojast oli meile kingituseks kaasa tellitud mitu torti.
Edasi viis tee Harzi mägedesse. Braunlage väikelinna hostelisse jõudsime umbes viieks, nii et meil jäi enne õhtusööki vaba aega linnaga tutvumiseks ja ostude tegemiseks. Hostelis teenindas meid meeldivalt armeenlaste noorpere, keda järgmisel päeval pärast hommikusööki samuti lauluga tänasime.

Tagasiteel koju
Edasi liikusime jälle Harzi mägede vahelisi teid pidi. See on Saksamaa geoloogiliselt vanimaid mäestikke. Lõunapoolse Harzi mäeseljakud ulatuvad kõrgeimas punktis Brockenil 1142 meetrini ja meelitavad mägironijaid. Bussi aknast nägime eriskummalisi kaljumoodustisi ja sügavrohelisi metsi ning nende keskel väikelinnu Saksamaale nii iseloomulike vahvärkmajadega.
Sõitsime läbi kuurortlinnast Blankenburgist, kus nauditakse valguse- ja õhuvanne. Pikema peatuse tegime Rappbodetalsperres, kus Bode jõgi on paisutatud suureks järveks 90 meetrit kõrge tammiga. Orus paiknevale Thale linnale avanes kütkestav vaade Rosstrapi mäelt köisraudteed mööda alla sõites.
Ja nüüd algas tagasitee koju. Bussis oli vaba mikrofon ja oli kokku lepitud, et igaüks räägiks natuke endast või oma elus juhtunud tõsi- või naljalugudest. Pikk tee andis selleks hea võimaluse.
Õnnitlesime ka Oleviste kiriku koorivanemat Gyla Pesurit sünnipäeva puhul. Keegi oli korjanud talle Braunlagest kauneid metsalilli. Tema sõnavõtust jäi kõlama, et ta on õnnelik inimene. Seda oli liigutav kuulda. Ilmselt oskab ta olla tänulik kõige eest. Ka paljude teiste juttu ühendas tänutunne.
Poolasse jõudes ööbisime jälle nagu reisi algulgi Willa Rosas, kuhu jõudsime hilisõhtul. Hommikul vara tõusime, einestasime, laulsime pererahvale tänulaulu ja sõit läks edasi kodu poole.
Uut päeva alustasime nagu ikka hommikupalvusega. Kasutasime jälle vaba mikrofoni ja kuulasime üksteise lugusid. Väga lõdvestavalt saime naerda, kui Jaani kiriku laulja Anne-Liis Treialt rääkis oma seiklustest Viinis. Õhtul aga vaatasime dokumentaalfilmi „Laulev revolutsioon” ja elasime veel kord läbi meeliülendavaid hetki.
Tallinna jõudsime pärast keskööd. Kaarli kiriku dirigent Marika Kahar hoolitses selle eest, et igaüks turvaliselt koju saaks. Mustamäelased viis bussijuht ise kohale. Olime väsinud, kuid õnnelikud. Meie esimene välisesinemine võeti väga hästi vastu. Inimesed, kellega kokku puutusime, olid soojad ja südamlikud.
Kogu reisi vältel olime tundnud Jumala õnnistust ja hoidmist. Õppisime üksteist paremini tundma ja kasvasime veel rohkem kokku. Meie südames on sügav tänutunne kõige nähtu ja kogetu eest ja me loodame, et ka meie jätsime kõikjale, kus käisime ja laulsime, rõõmu ja armastust. Fanny de Sievers on öelnud „Tuleb tähistada oma teerada, jätta enese järel kõikjale, kust möödutakse, viirg rõõmu ja armastust…”
Mare Mauer,
Tallinna Jaani koguduse naiskoori laulja
01.sept. 2014

Pildigalerii:

DSC_2100 DSC_1383 DSC03217