Täisealise maailma paradoksid

Kui osa Tallinna vaimulikke valimiskampaania pärast muretsedes erakondade juhtidele manitsuskirja saatis, siis tuletas teoloogiadoktor Jaan Lahe ametivendadele Postimehe vahendusel meelde, et maailm on vahepeal saanud täisealiseks: «Tänapäeva inimene on kriitiline kõikide autoriteetide suhtes. Inimene tahab ise otsustada ega talu, kui teda koheldakse nagu eestkostealust.» Kirik võib inimesi eetilistes küsimustes toetada, «kuid see ei tohiks mingil juhul toimuda õigete mõõdupuude valdaja võimupositsioonilt ega meenutada lapsevanema sekkumist laste tegemistesse».
Kui rusikas silmaauku sobib Jaan Lahe kirjeldatud olukorra illustratsiooniks Voldemar Kuslapi juhtum. Auväärne vanameister läks allkorteris pidu panevaid tümpsufänne korrale kutsuma, kuid vastuvõtt, mis talle autoriteetide suhtes kriitiliste noorte poolt osaks sai, oli niisugune, et vanahärra närv ei pidanud vastu ning Postimehe teatel sattus Silveri-nimelise nooruki «kolmas sõrm nii õnnetult ukseluku keele ja piida vahele, et see tuli veidi lühemaks amputeerida».
Silveri ema esitas Kuslapi vastu tsiviilhagi, Harju maakohus mõistis viimase süüdi teise astme kuriteos ning mõistis talt välja 63 500 krooni. See on pensionäri jaoks suur summa, aga loodetavasti on tal kooliraha tasumise järel viimaks selge, millega võib lõppeda pealtnäha süütu moraliseerimine või kaasinimeste kohtlemine eestkostealustena.
Paraku on ühiskonnas palju neid, kelle õiglustunnet säärane kohtulahend valusalt riivab. Rahvusooperis Estonia on piisavalt kriitilist mõtlemist, et kohtuotsuse peale vilistada, täpsemalt – laulda.
Teatrijuht Aivar Mäe lubas esimese hooga 63 500 krooni rahvusooperi kassast kohe ära maksta, siis aga otsustati avada Kuslapi toetuseks arveldusarve ning korraldada 29. mail heategevuskontsert «Meeletu rüütel».
Kuslapi kaitsjate meelest on ühiskond ilmselges autoriteedikriisis – seadus ja selle esindajad kaitsesid ülbeid poisinolke, mitte aga rahva lemmikut. Teisalt on rahvusooperi reaktsioon, mis end kohtusüsteemile vastandab ning seda avalikult naeruvääristab, osa sellestsamast autoriteedikriisist. Nagu sedastab psühholoog Mart Laisk: «See on väga ohtlik tee, kui hakkame lubama erikohtlemist neile, kes hästi laulavad või näiteks hüppavad kaugele.»
Ei ole tõepoolest kedagi, kes valdaks õigeid mõõdupuid või sekkuks võimupositsioonilt. Maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Kas nimetada säärast ühiskonda täiskasvanuks või meenutab see pigem Goldingu «Kärbeste jumala» poistekampa, on samuti maitse küsimus.

Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist