Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Tähendamissõna talentidest

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Mt 25:14–30
Täna ei taha ma rääkida talentide rahalisest väärtuses ega praegusest seisust. Maailmas muutub nüüd kõik niigi tohutu kiirusega. Jeesuse tähendamissõna mõte on ju arusaadavalt kaugemal. Talendiks võib pidada vabalt ka kudumisvardaid, mille abil saab nukule väikse salli, kindad või mahuka kampsuni. Kui aga vardad lihtsalt seisavad, on küsitav, milleks nad üldse… Siiski, alati peab lähenema tähendamissõnadele suure ettevaatusega! Kunagi ei tohi unustada Mk 10:27 (Jeesus ütles neile otsa vaadates: «Inimeste käes on see võimatu, mitte aga Jumala käes, sest Jumala käes on kõik võimalik»). Nii on ka lugu sulasega, kelle lõpp näib olevat lootusetu.
Paratamatult loeb inimene end pühakirjas ustavaks, heaks ja andekaks-talendikaks ja vastupidine puudutab vaid vihameest (A. H. Tammsaare). Ometigi, aja möödudes võime märgata, et meiegi (minagi) oleme paljuski võimete kohaselt see, kellele anti üksnes üks talent. Ja tahes või tahtmata ei ole osanud sellega muud teha kui peita ehk hirmuga üldse kinni katta. Ikkagi jääb küsimus: kellelt on võimed ja kes annab talendid? Kaemusliku mõtlemise järel leiame: mõnes meile antud võimes oleme viiega, teises kahe ja kolmandas vaid ühe talendiga…Kogu tähendamissõna puudutab meid täies ulatuses.
Ka riigi, rahva ning kiriku osas pole lugu teisiti (T. Paul «Kirik keset küla», Ilmamaa, Tartu 2003). Praost Tauno Kibur on rõhutanud inimvara tohutut tähtsust meie kirikus, selle hindamisoskust. Teise nurga alt ja skolastiliselt ning tunnistuslikult juhib samale asjale tähelepanu väljaanne Meie Kirik. Juhtumisi sattus kätte prof E. Salumaa 75 a juubelikogumik (UI toimetised, 1983). Hämmastavalt andekalt kirjutatud kaastööd suisa vaatavad otsa praegusele ajastule. Peagi on sellest saanud 30 aastat ja enamik mõtetest, uurimustest, analüüsidest, järeldustest on tõeks osutunud, koguni praktikasse juurutatud. Mis peab ütlema? Nende kirjutajatel on ju palju ja suuri talente…
Saarde preester Arvet Ollino rõhutab ikka Iisak Süürlast: «See elu on sulle antud meeleparandamiseks, ära raiska teda muu peale ära.» Kui nüüd endast natuke rääkida: olen õppinud pedagoogiks TÜs, teoloogiks UIs, kaugõppes maalikunsti Tartu kunstikoolis; töötanud klassijuhatajana koguni, pastorina isegi ja palju näitusi korraldanud aastakümnete jooksul (tänuga teades: ristimisele viinud vanemaid, äratusliikumise taustaga Hiiumaa suguvõsa, 21 aastat abielu, õpetlikke kogemusi talutöös, turbarabas, saeraamis, tänaval, maanteedel, varjupaikades, haiglates…), kuid ma ei kasuta neist andidest-võimetest praegu ühtegi. Järelikult saan arvestada vaid sellega, et mind ootab ees pimedus, ulgumine ja hammaste kiristamine (Mt 25:30b). Mis veelgi koledam, kui täpsem olla – mitme erineva talendi peitmise tõttu kõike seda kolme võrra!
Mt 25:21,23 meenutavad Thomas a Kempis («Kristuse jälgedes»), kirjutades, et kes ei hooli väikestest asjadest, kaotab peagi ka suuremad. Tal on tõesti õigus! Aga mõnest puudusest saab teha suure ja hea aarde. Sergei Fudeli poeg Nikolai on kirjutanud oma isast: «Kannatlikkus polnud tema kaasasündinud omadus, vaid saavutatud tohutu tööga enese kallal, ning hämmastaval kombel säilitas ta oma peaaegu vereni räsitud närvide juures selle alati. Kuid tuli ette ka plahvatusi…» («Seitse leiba ja pisut kalukesi», Püha Issidori Õigeusu Kirjastusselts, Tallinn 2010)
Kirikuaasta 10. pühapäev pärast nelipüha kõneleb ustavusest Jumala andide kasutamisel. Kui on palju antud, nõutakse veel rohkem (Lk 12:48). Seepeale tuleb nüüd küsida hoopis teisiti. Kas mitte need annid ei ole Jumala salasused, sakramendid, mis meile ja meie hoolde on usaldatud? Seega tuleks minna harjumuspärasest kaasaegsest individualismist kaugemale. Olulised ei olegi siis enam minu usu kvaliteet ja minu oskused, minu omadused, minu… Vaid tähtsamaks saab kolmainu Issanda usu kvantiteet meisse. Kuid Uku Masingu luuleread toovad ühtäkki reaalsusesse («Kogudes inimkonna lollusi», 4. s, 27. XII 1952):

lootes, et andestab Keegi mu juhmuse,
ei mind nea pilkudest pühkides tuhmuse
ellu taas lolli ja morni.
Ühes varakiriklikus palves on öeldud, et ükski inimene ei suuda teisele andestada, kuid kui see juhtub, on tegemist Jumala Püha Vaimu erilise külastusarmuga. See võib toimuda väga vaikselt ja lihtsalt. Fjodor Dostojevski kirjeldab seda vaikselt tõusva lõhnava palveviirukina, millesse paistavad ülevalt langevad Jumala armukiired. Sealt alates ei ole see enam minu palve, vaid Kristuse palve minus (Psk. Kallistos Ware «Õigeusu tee»). Nõnda jääb meie osaks üksnes röövli palve ristil: «Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!» (Lk 23:42).

Enri Pahapill
,
teoloog, Saarde koguduse liige