Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Ta oli särav isiksus ja õnnistatud muusik

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

Nii
on öelnud Marje Singi kohta metodisti kiriku pastor Olav Pärnamets. Marje Sink
ja tema muusika oli ja on alati teretulnud nii metodistide, baptistide,
luterlaste kui ka teiste konfessioonide palvekodades.


Marje ja Peeter Sink abielu kolmandal
aastapäeval.


On koore, kes peaaegu ainult Marje Singi
muusikat esitavadki. Vahel palvelised ei teagi, et tegemist on Marje Singi
muusikaga. Kuid alati öeldakse, et seda muusikat tahaks lõpmatuseni kuulata.

Enam esitatud helilooja

Marje Sink ongi meie kultuurilukku läinud
kui helilooja, koorijuht ja pedagoog, kes suutis palju ja kel oli tahtmist ka
teisi tegutsema panna. Kadunud helilooja Harri Otsa on öelnud, et kui helilooja
töid esitatakse veel 10 aastat pärast tema surma, siis on ta olnud väärt
helilooja. See tähendab, et tal on olnud midagi öelda ka neile, kes tulevad
pärast  teda.

Marje Sinki pole meie hulgas juba rohkem
kui veerand sajandit, aga tema teosed kõlavad endiselt meie kontsertidel. Isegi
rohkem kui enne. Teda võib isegi pidada üheks enam esitatud heliloojaks. Ja
mitte ainult kirikutes. On ju nüüd tema looming pääsenud laiema avalikkuse
ette, sinna, kuhu võimud teda läbi aastakümnete ei lubanud.

Ja neid teoseid on üsna palju, arvatakse,
et tuhande ümber, peamiselt soolo-, koori- ja ansamblilaulud, kuid ka
oratoorium «Pärast Kolgatat», muusikat klaverile ja viiulile, andmeid on ka
neljast kantaadist.

Marje Sink oli muusika alal saanud kaaluka
ettevalmistuse. Prof Artur Kapi kompositsiooniklassi Tallinna Konservatooriumis
lõpetas ta hindega «väga hea». Ilmselt oli ta esimene naine, kes selle
õppeasutuse on heliloojana lõpetanud. 1944. aastal võeti ta vastu äsjaasutatud
nõukogulikku Heliloojate Liitu. Neli aastat hiljem visati ta sealt välja. Ta ei
tahtnud kirjutada igale nõukogulikule heliloojale kohustuslikku teost
seltsimees Stalini kiituseks. Marje Sink leidis, et tema kutsumus on ülistada
Jumalat.

Seotud kirikumuusikaga

See oli teadlik minek okkalisele, kitsale
ja vähetuntusele orienteeritud teele. Kui laiemat, avalikku tuntust silmas
pidada. Isegi kirikutes esitati teda sageli anonüümsena. Tee läks veelgi
kitsamaks, kui 1950ndate aastate lõpul lubati kirikutes pillidena kasutada vaid
orelit ja klaverit. Isegi soololaulust tuli loobuda. Hiljem siiski olukord
õnneks pehmenes.

Marje Singi elu ja looming jäigi seotuks
kiriku ja kirikumuusikaga. Kerge see elu tollases sund-ateistlikus õhkkonnas
polnud. See oli kannatuste rada. Kuid isegi halvatuna säilis tema elurõõm ja
teotahe. Ta elas põhimõttel, et kui sul on raske, siis aita inimest, kel on
veel raskem ning pöördu selle poole, kes omakorda sind aidata võib. Ja Jumala
poole, kes sind alati aitab.

18. oktoobril möödus 95 aastat Marje Singi
sünnist. Tunnustust väärib Tallinna Kaarli kiriku muusikute mõte korraldada sel
puhul mälestuskontsert. Esinesid koguduse naiskoor ja solist bariton Aare Saal.
Pole Kaarli naiskoori tükil ajal kuulnud ega osanud arvata, kui kaunilt see
koor laulma on hakanud. Ilmselt on koorijuhid Kaie Tanner ja Marika Kahar
lauljatega tõsist tööd teinud.

Häälerühmad olid tasakaalus, keegi ei
tükkinud «soleerima». Asjata ootasin hirmuga sopranite kõrgeid noote. Ja kas
teate, kui soliidsete altidega võib Kaarli koor kiidelda? Ühesõnaga – on, mida
teised naiskoorid eeskujuks võivad võtta. Tõsi küll, ega Marje Singi
koorilooming keeruline ole – siin valitseb selge klassikaline harmoonia, isegi
dissonantsid on kuidagi heakõlalised. Mõeldud olid need laulud ju ikkagi
esitamiseks ajastul, mil meie kirikud ja kirikumuusika kiratsema olid sunnitud.
Laulda aga taheti ka siis.

Igaveste väärtuste poole

Nii võis koori esinemisega igati rahule
jääda: oli ärkamisaegset koidulalikku hõngu («Arm mind kannab»), oli vaikset
hardust ja ilusat pianot («Saada mind üle silla»), oli eht-marjesingilikku
tunglevust («Päikese poole») ja südamest tulevat tundlikkust («Oh luba jääda»).

Tundlikkus ongi üks Marje Singi loomingu
peamisi jooni. Eriti tuleb see ilmsiks tema soololauludes, mis on märksa
värvikamad ja nõudlikumad kui koorilaulud. Tundub siiski, et enamus neist sobib
ettekandmiseks rohkem kammerlikus õhkkonnas ja klaveri saatel. Suures ruumis
läheb nüanssidest ja sisulistest peensustest paljugi kaduma. Kõige elamuslikuma
esituse sai Aare Saali ettekandel «Vaikses kambris». Seda laulu polegi vist
võimalik tuimalt esitada. «Rõõmusta meid» ettekandelt oleks oodanud rohkem
rõõmu.

Siiski näitasid nii need kui ka teised
laulud («Õpeta meid», «Maha jäävad», «Ühel hommikul») esineja head vokaalset
taset ja kaasaelamisvõimet. Vaid kohati jäi siin ja seal mõni madal noot
tuhmiks. «Tänage Jehoovat» tekitas aga mõtte, et küll võib see laul
jumalateenistusel kooriseadena ülevalt kõlada.

Jah, võib nõus olla kavalehel ära toodud
mõttega, et Marje Singi «muusika oli ja on kaunis osa jumalateenistusest ja
kontsertidest, mis suunab meie meeli ja mõtteid kõrgemale, igaveste väärtuste
poole».

Mati Märtin