Suusa- või laululaager…

26.–27. veebruaril peeti Pärnumaal Kaisma Suurjärve turismitalus Misjonikoori talvist laululaagrit ning tähistati koori sünnipäeva.
Kaunis talveilm nagu tellitult, ootas meid Kaisma väljadel, metsa all ning järvelagedal. Metsateel lõi värske õhk pahvakutena näkku ja esialgu oli tegemist, et linnainimesena sellist puhtust hingata. Kui tuppa astusime, tõusis hingeauru lae alla.
Peagi ei heidutanud see enam sugugi, sest kamin, mis kutsuvalt praksus, aitas esimese sooja sisse saada. Kiiremad jõudsid veel enne lõunat suusadki alla panna, et metsa päkapikumajakesi otsima minna, mis vaikses rahus avastamist ootasid.
Lõbusas taaskohtumise vaimus
Kuna tegemist oli siiski laululaagriga, kogus koorijuht Maarja Vardja oma vaprad lauljad kokku, et üks korralik supijärgne harjutus teha. Seegi kulges rõõmsas taaskohtumise vaimus. Talv koputas aga aknale ja katkestas koorijuhi meelehärmiks lauluproovi – sest terve vaim elab terves kehas.
Kinnaste, sallide ja karupükstega varustatult maja ees jalalt jalale tammuva kooriseltskonna võttis vastu Kirsti Malmi, kes oli ilmselgelt ilmaga kokku mänginud. Tema korraldatud õuemängudele andis hoo sisse tungiv vajadus sooja saada. Meist jäi väljakule maha lumme tallatud Eesti kaart koos saarte ja järvedega ning rõkkava naeru kaja, mis valget tühjust pisutki elavamaks muutis.
Õhtu sinine hämarus mähkis endasse majakese, millest kostus veel hilise tunnini muusikat, naeru ja jutuvada. Need saatsid öiseid suusatajaid ja saunaskäijaid.
Tänulikud Looja antu eest
Taas kord tõestasid laulukaaslased, et vabanemine igapäevarutiinist vallandab loovuse laviini ning ka isetegevusel on oma auväärne koht. Päeva lõpetas imeline rongkäik küünaldega läbi külmast sillerdava lume. Sinises lumes säras rist, mis kutsus õhtupalvele. «Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud, siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed?» (Ps 8:4–5)
Nii palju eest saame olla tänulikud, mida Jumal on meile andnud. Seda tänu võisime öelda ühises suures osadusringis.
Pühapäeva hommik kutsus jumalateenistusele. Okstest ehitatud altar tuletas meelde Looja imelist kätetööd. Kadri Lääsi peetud jutlus andis igaühele mõtteainet, kas minu elus on olemas kullakang, mis aitab uskuda imedesse? Jumalateenistusel oli tähtis koht ka Rael Leedjärvel, kelle misjonitööd Keenias toetab Misjonikoor nii eestpalves kui ka andides.
Rohkem väljasõite
Imemaitsva sünnipäevatordi lõikasime lahti lõunalauas. Mõnusas hubases õhkkonnas aurava kohvitassi kõrval jätkus lugusid ja mänge veel pikaks ajaks, kuni esimestel laagrilistel tuli koduteele asuda.
Jõudsime ühisele mõttele, et selliseid toredaid väljasõite võiks veelgi olla. Ega iga kord peagi ju kontserti andma, kui kuhugi läheme. Misjonikoori idee on küll ennekõike jagada kuulajatega rõõmusõnumit, aga koos olla ja mõtteid koguda on ka väga oluline.
Hääled maja ümber vaibusid tasapisi ja kui viimased suusad olid autodesse pakitud, võis kojusõit alata. Kaugenev automüra andis tihastele julguse lennata taas toidumajakesse, mis mahajäänud vaikuses tuules tasakesi õõtsus. Tänu Taevaisale, et Ta kinkis meile sellise õnnistusrikka nädalalõpu koosolemiseks!
Mai-Liis Mäeväli,
Misjonikoori laulja