Suurim käsk

Sageli inimesed arutavad selle üle, milline käskudest on suurim. Tihti tundub, et üksmeelt on keeruline saavutada. Vaadates käskude peale tundub sageli, et meie jaoks tähendavad käsud vaid keelde, mida kristlane teha ei tohi. Tegelikkuses pole kõige olulisem mitte see, mida oma elus tegemata jätame, vaid hoopis see, mida me oma eluga teeme. Nii annab Jeesus oma õpetuses inimestele lihtsa armastuse kaksikkäsu, mis on kogu kristliku eetika tuum: «Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!»
Kõige olulisem on armastus. Esmalt on oluline armastus Jumala vastu. Kuidas saab Jumalat mitte armastada, kui ta armastab meid, on meid loonud ja kannab iga päev meie eest hoolt? Teiseks on oluline armastus ligimese vastu. Kui Jumal saatis oma Poja siia patusesse maailma selleks, et inimest päästa, siis armastas ta patust selleks, et aidata tal pääseda.
Meie võime seda armastust kogeda ja saada oma eksimused andeks. Selline Jumala armastuse kogemine annab inimesele jõudu ka armastada ligimest ja teha seda tema puudustest hoolimata. Ning kui inimene oma ligimest armastab, siis peab ta ka teisi käske: ega keegi ei varasta ju inimese tagant, keda ta armastab, ega riku abielu, kui kodus on armastav abikaasa ootamas. Seega: kes armastab, see täidab suurima käsu.
Kaido Soom