Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Surm peaks olema elu kõige ilusam päev…

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

…sest siis kohtab inimene Jumalat. Seda väitis õde Emmanuelle, kes lahkus siit maailmast 20. oktoobril ja kelle portreed nüüd «säravad» kirikutes, ajakirjandusväljaannetes, teleriekraanil ja rahva kujutluses.

Huvitav on märkida, et suhteliselt uskmatul Prantsusmaal, kus pidevalt ilmub kirjutisi kristlaste ja kiriku kiusamiseks ja kus ilmalikkus kuulub vabariiklike vooruste hulka, imetletakse ning austatakse seda peaaegu saja-aastast nunna kõigis ringkondades.
Naine, kes populaarsuselt võidab filmitähti
Tõsiste statistikate järgi leiame õde Emmanuelle’i kõige tuntumate avaliku elu tegelaste seas. Laialt levinud naisteajakiri Elle väitis koguni, et õde Emmanuelle on kõige populaarsem naine Prantsusmaal, lööb kaugelt üle kõik filmitähed ja edukad poliitikadaamid.
Surmale järgnevad päevad lubasid mõõta seda vaimustust rahva seas: kõik ajalehed olid täis tema pilte, tsitaate tema raamatutest ning intervjuudest ja kiitvaid kommentaare. Neil päevil ei tulnud nagu meeldegi, et meie ühiskonda vaevavad majanduskriis, tööpuudus, sünged väljavaated tulevikule.
Pidulik missa õde Emmanu­elle’i auks Pariisi Jumalaema kirikus tõi kokku tuhandeid usklikke ja uskmatuid, kelle seas hakkas silma ka muhameedlasi ja juute, valitsuse liikmeid, muidugi ka president Sarkozy ja Egiptuse presidendi abikaasa proua Mubarak.
Igatahes on siin tegemist silmapaistva isiksusega, kes jääb ajalukku peamiselt oma harukordse missiooniga Kairo vaestes eeslinnades.
Muutis vaeste elu
Algselt töötas õde Emmanuelle, kes oli juba varakult astunud Siioni Õdede Kongregatsiooni (vaimuliku õeskonna liik – toim.), kooliõpetajana Türgis, Tuneesias ja siis Egiptuses, kus ta vahendas kesk- ja kõrgklassi võsukestele prantsuse kirjandust ning filosoofiat.
62aastaselt saadeti ta pensionile. Ja nüüd algas teine, kõige olulisem lõik tema elus, millest ta ise oli juba mõnda aega unistanud: aidata kõige vaesemaid vaeste seas.
Selleks valis ta Kairo kaltsukorjajate eeslinna. Need inimesed seal elasid sellest, mida Egiptuse pealinna jõukad pered ära viskasid. Igal hommikul korjati prügikotid kokku, toodi need «koju», sorteeriti sisu, et leida veel mõni tarvitamiskõlblik riideräbal või metalle, mida saab maha müüa.
Kõik elasid telgis või logisevates hüttides. Samuti Emmanuelle. Söödi ube paari õlitilgaga 2–3 korda päevas. Vesi ja elekter puudusid. Eluruumi tuli jagada sigade, hulkuvate koerte ja rottidega. Elanike tervislikust seisundist ei hoolinud keegi. Tüdrukukesed pandi 12aastaselt mehele ja pidid iga 10 kuu tagant lapsi sünnitama, kellest vähesed ellu jäid.
On, mida õppida
Õde Emmanuelle oskas õpetada ja organiseerida mitmest Euroopa riigist ja ka Ameerikast abiliste värbamist ning tarvilikke rahasummasid kokku korjata. Ka Kairo linnavalitsuselt vee ja elektri välja kaubelda.
Nõnda sündisid pikapeale lasteaiad, koolid, leiti arstiabi ja muu, mis meie tsiviliseeritud ühiskonnas enesestmõistetav tundub. Hakati ka ehitama kindlate müüride ja tugevate katustega maju.
Kairos sündinud programm on hakanud levima üle kogu maailma. Juba kaheksas riigis töötavad õde Emmanuelle’i järglased. Ka Prantsusmaal, kus samuti tekib raskusi harimatuse ja vaesusega.
See dünaamiline naine töötas Kairos paarkümmend aastat. 1993 kutsus kongregatsioon ta tagasi Prantsusmaale ja ta pandi kloostri vanadekodusse lõunas, mis oli ideaalne koht mediteerimiseks, raamatute kirjutamiseks, intervjuude andmiseks…
Võib küsida, miks õde Emmanuelle nii «pööraselt» meeldib. Kõigepealt hinnati tema avameelsust, otsekohesust, lihtsaid sõnu, mis mõjuvad tugevamini kui keerulised, ülespuhutud lobisemised. Siis muidugi ka tema julgus, armastus ja elurõõm.
Meie pidevalt virisev ühiskond võiks siit õppida, kuidas peab elama. Ja siis ka veel huumorimeel, peaaegu häbematu viis öelda kõigile sina, ka ministrile ja piiskopile. Imetlusväärne naine! Meie nukravõitu argielus on tähtis leida keegi, keda võib imetleda. Nõnda ütlevad psühholoogid.

Fanny de Sivers,
keeleteadlane ja esseist