Esileht » Online » Online artiklid »

Surm ja kristlik matus

23.11.2011 | | Rubriik: Online artiklid

Kõik kristlased, nii elavad kui surnud, kuuluvad kokku ja moodustavad üheskoos Jumala rahva ruumi ja aega ületava osaduskonna. Apostel Paulus kinnitab, et Jumalasse uskujat ei saa oma Issandast lahutada miski, isegi mitte surm. (Rm8:38)

Kristlikus surma- ja matusekäsitluses on määrav osa ülestõusmisusul. Kristuse matmine ja surnuist ülesäratamine on kristlasele selge märk, et ka meile on haud puhkeasemeks enne ülestõusmist ja kõigi Jumala tõotuste lõplikku täitumist. Seepärast ei pea kristlased surma ja surnute pärast olema kurvad nagu need, kellel ei ole lootust. (1Ts 4:13)

Surnute matmisega väljendatakse armastust nii mahajääjatele kui ka lahkunule endale. Kristlased on pidanud matust armastusteoks, millest Jeesus räägib tähendamissõnas viimsest kohtust. (Mt 25:31-46)

Kristlikul matusel on kesksel kohal surma ja kaduvuse tunnistamine, tänu ja palve lahkunu eest. Suur tähendus on hingehoiul: lohutusel, evangeeliumi kuulamisel, lootuse ja ülestõusmisusu tugevdamisel ning üleskutsel oma elu targalt kasutada. Matus koosneb palvuste ja talituste reast, millega kristlik Kirik oma liikmeid surmateele saadab. Matus algab mõnes mõttes juba surivoodil ja jätkub pärast lahkunu muldasängitamist mälestamise kujul.

Matusega seotud praktilised küsimused

Matusetalituseks ettevalmistamisel tuleb ühelt poolt tegeleda praktiliste ja teisalt ärasaatmise sisuliste küsimustega. Praktiliste küsimuste lahendamisel pöördutakse tavaliselt kohaliku matuseteenuseid pakkuva ettevõtte poole. Omaksed peaksid eelnevalt arutama, kas nad soovivad lahkunu kiriklikku või ilmalikku ärasaatmist. Kui inimene on olnud ristitud ja kuulunud mõnda kogudusse, on loomulik, et pöördutakse antud koguduse või kohaliku koguduse vaimuliku poole sooviga pidada ärasaatmistalitus.

Edasi loe ajalehest Meie Maa.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)