Südameõpetuse alustuseks

Tõnu Lehtsaare raamatut «Südamekool» on raske kirjeldada. Sest see on nagu filosoofiline poeem ühe tuntud idamaise kanaarilinnu-muinasjutu ainetel, samal ajal meenutab mõttelõng Saint-Exupéry «Väikest printsi».

Südameasju näib kuidagi lihtsam luule või muusika kaudu edasi anda. Südameasjad on oma olemuselt tunded, mis kirjeldades muutuvad üheplaaniliseks, kaotavad mõõtkava ja soojuse.
«Südamekool» näitab tõsiasja, et on palju inimesi, kes vajaksid omaenese südame tundmiseks ja sellega elamise oskuse õppimiseks eraldi kooli. Niisugusest võimalusest raamatus juttu ongi, südamekoolist, nagu olekski see tõeline. Kooli saab tulla igaüks, saab toa, laua, raamaturiiuli jm. Ainult üks tingimus on – vastuvõetu saab kooli territooriumilt lahkuda ainult ühe korra, ei rohkem.
Aga enne peab kanaarilind saama enda jaoks selgeks, kas ta on ühtlasi veel puurilind. Südameasju on raske mõista, sest südametõde on isiklik tõde, väga isiklik, ja võib vabalt käibetõdedega vastuollu minna. Süda võib väga valutama hakata, aga kui süda valutab, siis peab valu jagama, see on ainus, mis aitab. Mõnel inimesel jälle on kombeks endale pidevalt valetada: mul on vaat kui kõva süda ja see ei valuta kunagi. Kõva süda on üks tugev süda! Aga lõpuks selgub ikka, et pole ühtigi, lihtsalt kõik ei tunnista endale südamesse läinud asju.
Süda võib haiget saada ka siis, kui ta on liiga pärani avatud, avatus lubab igaühel võtta südamest killu. Nii ei jää lõpuks enam südamest tükkigi, on vaid laialitassitud killud kusagil ja suur valu. Elutervel südamel on kaks modaalsust, kirjutab autor, olla ühtaegu avatud ja suletud, seda kunsti peab õppima. Aga südamekoolis õpitakse muudki.
Juune Holvandus