Südame kõne Jumalaga

Inimestega suheldes olen märganud, et osale meist tundub palvetamine olevat imelik ja äärmuslik tegevus. Samas kui mõelda, tähendab palvetamine kõnelust Jumalaga. Kõigi oluliste inimestega oma elus me räägime. See on elementaarne osa suhtlusest.
Kui keegi meiega ei räägi, siis on see märk suhtluskriisist ja sageli ka vihatunnetest. Sel juhul me küsime, mis on viga, et meiega ei kõnelda, ja asume otsima lahendusteid selleks, et suhtlus taastada või siis lõpetada. Seega on iga vähegi olulise inimesega rääkimine tähtis. Kui me teda silmast silma ei näe, siis helistame või kirjutame talle, et suhtlust alal hoida.
Kristlase jaoks on suhe Jumalaga samuti väga oluline. On loomulik tunda vajadust ka Jumalaga kõnelemise, s.o palvetamise järele. Palvetamine ei tähenda üldse üksnes oma soovide esitamist, vaid selle juurde kuulub ka oskus kuulata Jumala häält ja märgata seda, mida temal on meile öelda. Palvetamine tähendab oma elu jagamist Jumalaga, oma rõõmude ja tänu toomist tema ette ning muredes Issandalt abi otsimist.
Kui inimesega suhtlemisel näitab kõnelemise lõpetamine kriisi, siis palvetamisest loobumine on samuti kriisi märk usuinimese jaoks. Jumal armastab meid ja on meile andnud kõik eluks vajaliku. Ning palvetamine on meiepoolne ühendus temaga. Me võime Jumalale kõik südamelt ära rääkida ja oodata tema vastust.
Kaido Soom