Streiki jälgitakse ülima tähelepanuga

See on esimene katse Eesti ühiskondlike murede vastu astuda nii massiivselt, tsiviliseeritult, läbimõeldult, teatava tagalatundega (lähmegi ära Soome tööle!). Arstide tööpõllule maabuvad sasipuntrana kõik Eesti inimeste lahendamata probleemid; neist on saanud haigused. Projektipõhine eluviis hakkab üles ütlema, enam ei pea vastu. Et patsiendid streikida ei saa, siis teeb seda teine pool.
Arstid on alati olnud oluline osa Eesti haritlaskonnast. Nad on rõhutanud, et mitte palk pole esmane faktor streikima hakates. Tegelikult ongi muutused juba ilmsed, streik lihtsalt toob need välja. Nagunii elab suur osa rahvastikust pensioni najal. Nagunii peab hea arsti juurde saamiseks otsima teid – tutvusi, tasulist viisi või lihtsalt ise terveks saama. Haiglad on uhked hooned Tartus ja Tallinnas kallite aparaatidega, millest kasu üksikutele, sinna ei pääse, kui häda käes. Arstid tahavadki, et tunnistataks: kui pole vahendeid, siis ei kata puudusi ka nende pingutused ületundidena.
Nüüd järsku on hakanud kõik teatama seda, mida demograafid on kakskümmend aastat tagasi teatanud – et kui imet ei juhtu, siis oleme ülekaalukalt vananeva rahvastikuga riik. Sest ka mittepõlisrahvastiku päritolu noored, kes meile sisse rändasid, on nüüd vanaks saanud. Liidame eesti ja vene keelt rääkivad vanurid, kes massiliselt välismaale tööle ei lähe, ja suur koorem meditsiinile ongi käes. Aga kas kõik vanurid ja vanavanurid olekski nii haiged, kui selle probleemiga ka teistest külgedest tegelda? Kui nad saaks jõukohast lisarakendust, kui poleks nii üksi, kui …
Juune Holvandus