Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Sõna kirik ja sõnatu vaikus. Luterlik kirik vaikuse traditsiooni avastamas. 7.

17.12.2008 | | Rubriik: Järjejutt, Teoloogilist

7.
(Algus EK nr 44, 5.11.08.)
Tee teoloogia
Ristiusu tervikus kuulub spiritualiteet usu kogemuslikku dimensiooni. Klassikalises teoloogias saab eristada kolme Jumalast rääkimise viisi. Dogmaatika ehk süstemaatiline teoloogia tegeleb kristliku usu õpetusliku sisuga. Moraaliteoloogia uurib usu eetilisi tagajärgi, näiteks südametunnistusekohast eluviisi. Spiritualiteedi teoloogia ehk kogemuse teoloogia omalt poolt käsitleb ristiusu vastuvõtmise ja selles juurdumise küsimusi.
Spiritualiteedi teoloogia kirjeldab seda teed, mida mööda kristlane käib. Selle uurimisobjektide hulka kuuluvad kiriku välised armuvahendid ehk sakramendid, mille kaudu inimene saab osa Jumala päästvatest tegudest, ning sisemine protsess, mille käigus muutub üha tugevamaks inimese osadus Jeesusega. Varakristlusest saadik on sellest rääkides kasutatud kiriku õpetuses sõna «pühitsus».
Spiritualiteedi teoloogia rõhutamine ei vähenda dogmaatika tähtsust. Samuti ei eita see usu sotsiaaleetilist sõnumit, kuid tõstatab küsimuse religiooni tõelise olemuse ja omaseima valdkonna kohta.
Klassikalise kristliku spiritualiteedi lähtekohtade hulka kuulub mõte, et Jumal ei purusta inimest. Ta ei tee inimesest midagi muud kui seda, mida inimene juba oma põhiolemuselt on. Seepärast on sügav enesetundmine oluline osa vaimulikust elust. Enesetundmise lisandumine näitab inimesele tema elu varjupooli, kuid see paljastab ka inimese loomupärase ilu – tema Jumala-näolisuse.
Spiritualiteedi teoloogia säärasel kujul, nagu sellest räägitakse seoses retriitide ja vaimuliku juhendamisega, toetub osaliselt vanakiriklikule ja keskaegsele ainestikule. Nõnda peegeldab see ka inimkäsitlust, mis kuulub vanasse kristliku müstika voolu.
Just selles punktis kohtub luterliku kiriku kasvandik arvatavasti samaaegselt oma suurima taipamise ja suurima raskusega. Luterluses on õpitud mõtlema, et inimene ei saa usaldada oma headust. Nii roomakatoliku kui ka ortodoksi kirikus on arusaam inimesest märksa positiivsem kui luterlikus traditsioonis ja sundimatult seostub sellega mõte inimese kasvamisest. Ortodoksi teoloogias kõneldakse selgelt Jumala ja inimese koostööst (sünergiast). Katoliiklik teoloogia jälle õpetab, et arm ei kummuta loodut, vaid teeb selle täielikuks – arm ehitab loodu peale.
Rootsi karmeliidi kloostri munk Wilfrid Stinissen, kelle mõju on tunda Soomeski, on jõuliselt rõhutanud seda, et loomine on kõige lähtekohaks. Kahjuks ei ole seda kristlikus mõtlemises alati meeles peetud. Teoloogid on toonitanud inimese kurjust ja pattu nõnda, et inimese ja Jumala vahelisele vihavaenule on ülemääraselt keskendutud. Stinissen tõdebki, et alatise pärispatust rääkimise asemel tuleks pigem kõnelda algõnnistusest, üha edasi mõju avaldavast loomise annist.
Stinisseni rõhuasetusest kerkib esile sügav inimkonna identsuse mõte. Loomine kuulub kõigile – seetõttu on kõik inimesed, vaatamata rassile, kultuuripiirkonnale või usundile, sama Isa lapsed. Loomise rõhutamine avab lootusrikkaid perspektiive nii oikumeenia kui ka religioonidevahelise dialoogi jaoks. Samas kuulub selle juurde just nimelt luterliku kiriku seisukohast suur väljakutse. Kas võiks vaikuse liikumise poolt esile tõstetud spiritualiteedi teoloogia üle arutlemine aidata luterlasi leida oma identiteeti varasemast möönvamal moel?
(Lõpp.)

Heikki Kotila,
Helsingi ülikooli praktilise usuteaduse professor

Tõlkinud Kristel Põder

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)