Sohilapsed?

Jumal teeb nähtavaks oma armastuse sellega, et Kristus suri meie eest, kui olime alles patused.
Rm 5:8
Pauluse elukäik, eriti lõpuosas, kujuneb mõneti samasuguseks kui Jeesuse oma. Kas on apostlite lugude kirjapanija tahtnud seda nii näidata või juhtuski kõik nii, pole siinkohal arutada.
Oma kolmanda misjonireisi ajal, tagasiteel Jeruusalemma peab Paulus lahkumiskõne Efesose kogudusevanematele, kus tunnistab, et keegi neist ei saa enam ta palet näha. Pisut varem, Korintoses peatudes kirjutab ta roomlastele kirja, kus polemiseerib teemadel, mis teda vaevanud kutsumisest peale – mittejuudalaste kogudusse võtmine, kas aitab ristimisest või on tarvis lõigata ümber? Ja vastab sellele, et õigeks (Jumala omaks) saab uskudes, nõnda kui Aabraham, kellele ümberlõikamine sai usuõiguse tähiseks.
Nõnda kui ümberlõikamise märk sai asjaks omaette, nii sai riiklus ja kuningaamet asjaks omaette. Algne Iisraeli suguharude liit, keda sidus ühtne usutunnistus ja kus valitses Jumalast lähtuv õigusemõistmine Jumala kutsutud kohtumõistjate käe all, asendus kuninga ja riigi institutsiooniga, kus Egiptuse eeskujul kuningas Jumala adopteeritud (lapsendatud) pojana omas jumalikku meelevalda ning Jumala tegelik ligiolek ei olnud niivõrd tähtis. Samas vaimus valmis Jeruusalemma tempel, kus kuningas omas suurt hulka aktsiaid ning tellis ka meelepärast muusikat.
Sellepärast laulab prohvet Jesaja tabernaakli pühade aegu (ühtaegu sügisene lõikustänupüha ja lehtonnide püha, mil meenutati kõrberännakut) viinamäest, mille Jumal kannatlikult ja suure armastusega rajas, kuid mille istikud kasvasid omasoodu, kus lõkete ääres podisesid egiptuse lihapotid. Ja riigist ja kuninglusest joobunud rahvas ei kohelnud hästi neid laulikuid, kes tuletasid meelde, et nad on kõigest viinamäe rentnikud ja sugugi mitte omanikud. Ja vähem veel sooviti näha Jumala päris poega, sest «adoptiivpojad» olid end seadnud hästi sisse.
Milline riik tahaks, et talt küsiks kõiksuse Looja, kas sina oled enda oma? Ja mida riik vastaks? Kui mõelda, et Jumal on nõnda maailma armastanud, et ta oma ainusündinud poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Et Jumal ei läkitanud oma poega maailma üle kohut mõistma, vaid et maailm pääseks tema läbi.
Tauno Kibur