Esileht » Arvamused » Arvamus »

Sinu elu viimane kasutuspäev?

28.10.2009 | | Rubriik: Arvamus

Sellest on möödas kaheksa aastat. Meie teine laps oli sündimas ja, olles tööl Venemaal, üürisime korteri Viiburis, et olla võimalikult kodu, Soome piiri lähedal. Sisseostud tegime supermarketis Gastronoom, mida loeti linna parimaks.
Selle piimaletis lebaski liitrine Valio jogurtipakk, mille vastu sündis armastus esimesest pilgust. Tegemist oli ehtsa maasikajogurtiga tootjalt, mille kaupu ei leidunud sugugi igas Vene kaupluses.
Mis muud kui pakk kärusse ja kassa juurde. Üks seik siiski segas tehingut: «kõlblik kuni» kuupäev pakil oli kaks päeva tagasi möödunud ja ma polnud nõus maksma täit hinda.  
Paar päeva hiljem ootas pakk ikka veel ostjat. Veel mõni päev edasi oli kuupäeva musta markeriga korrigeeritud.
Mu huvi paki vastu tõusis, asusin selle käekäiku jälgima. Varsti oli ka markeriga kirjutatud tähtaeg möödunud. Mõne päeva jooksul ei juhtunud midagi, kuni leidlik müüja oli vana kuupäeva kääride abil eemaldanud ja asemele kirjutanud uue, sobivama tärmini.
Kahjuks jääb paki saatus siinkohal lahtiseks, sest sünnituse tähtaeg lähenes ja me otsustasime kolida Soome.
Milline on sinu elu viimane kasutuspäev? Internetis surfates olen ma tihti sattunud reklaamile, kus küsitakse, kas ma tean oma surmapäeva. Küsimus on kõnekana meelde jäänud.
«Kõlblik kuni» tähendab natuke muud kui «parim enne». Võimalik, et neljakümnenda eluaasta ületanuna on minu «parim enne» teatud määral möödas. Samas, nii mõnigi kuuekümnene paigutaks selle märkuse ehk kuhugi mujale. Aga päris viimane elupäev – millal see koidab, ja miks tahab keegi seda ette teada?
Vähe on neid, kes suudavad end viimase elupäeva jaoks ette valmistada. Elu on nii seatud, et meil on sees hoogne täiskäik edasi, teeme tulevikuplaane. Meile on omane eluinstinkt, aga äkksurmad põhjustavad palju pisaraid: miks küll nii vara, nii palju jäi ütlemata, nii palju jäi koos läbi elamata… Kas me ei peaks elama kogu aeg täiel rinnal, nõnda et kui keegi meie lähedastest sureks, siis ei jääks järele ütlemata sõnu või tegemata asju? Kui meie armastus oleks tõeline ja vahekorrad selged, siis võiksime siitilmast lahkuda kas või kohe.  
Võib ennast testida mõttemänguga: mida ma teeksin, kui saaksin teada, et mul on jäänud elada veel kaks nädalat? Kas elaksin nagu siiani või muudaksin midagi?
Viiburi supermarketi näide, ehkki elust võetud, on piinlik. Kuningas Hiskija sai seevastu päriselt ajapikendust (2Kn 20). Haigestunud Hiskija oli suremas, aga Jumal tühistas viimase kasutuspäeva ja asendas selle uuega, mis lõppes 15 aasta pärast. Siin polnud tegu ainult kesta kohendamisega nagu toidupoes, vaid Issand andis Hiskijale päriselt elupäevi lisaks. Tänapäeval on sama kogenud paljud, keda Issand on tõvevoodist jalule tõstnud.
Meil jäi teadmata, kui mitu korda gastronoomiakaupluses kuupäeva muudeti. Üks on aga kindel: meile ei anta selles ajas lõputult ajapikendust ning igaühel koidab kord viimane päev.
Kas me oleme siis valmis siirduma ajast igavikku, ajatusse aega, kus rohkem lisapäevi ei vajata? Kas meie ja Jumala vahel on rahu, nii et viimane piir – surmajõgi – meid ei kohuta? Kui meie asjad on korras, siis pole «kõlblik kuni» enam oluline.


Jukka Repo
,
misjonär

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)