Sihid majanduses ja vaimsuses

Aastavahetust on Eestis ikka meeleolukalt tähistatud. Kindlasti oli see päev täiuslikum neile, kes pidutsemise kõrval leidsid aega ka möödunud aastast kokkuvõtteid teha ja sihte seada saabunud 2007. aastaks.

Neid mõtestamise võimalusi pakkusid kindlasti ka aastalõpu jumalateenistused ja paljudes kirikutes peetud südaöised palvused. Küllap on reegel, et neil hetkedel on üksikasjade asemel olulised pigem laiemalt Eesti riigiga seotud küsimused.

Üheks oluliseks probleemiks tundub olevat, et Eesti on viimastel aastatel käsitletav selgelt kahe poolusena: kiireid edunumbreid näitav majandus ja selgeid ohumärke ilmutav vaimsus.

Alates 2005. aastast on majanduskasvuks olnud üle kümme protsendi ja prognoosid näitavad selle kasvu jätkumist. Koos sellega on kasvanud ka riigieelarve ja palgad, tööpuudus on praktiliselt olematu. Loomulikult teeb see vaid head meelt. Majanduse meepotis on vaid väike tõrvatilk: meie maad ikka iseloomustanud hea töökultuur on saanud teatavaks nõrkuseks, sest paljud arstid, meditsiiniõed, ehitajad, bussijuhid otsivad paremaid tingimusi piiri tagant.

Samas pole kiire majanduskasvuga kaasas käinud piisav sisemine rahulolu ja tasakaalukus. Olgu hoiatavateks näideteks siin olematu liikluskultuur või süvenevad narkoprobleemid. Küsitluste andmed näitavad, et oleme Euroopas peaaegu kõige rahulolematum rahvas. Need on tõsised küsimused, mille leevendamisel on kindel osa kirikul. 

Lõppenud aasta viimastel päevadel poodi Iraagi diktaator Saddam Hussein. Nii nagu paljudele, ei meeldinud ka mulle sissetung Iraaki ja Eesti sõdurite osalemine missioonil, samuti ka diktaatorile määratud surmanuhtlus ja selle täidesaatmise viis. Samas polnud Saddam Hussein ei isikuna ega juhina kindlasti sümpaatne.

«Häda sulle maa, kui su kuningas on sulane ja su vürstid pidutsevad juba hommikul. Õnnelik oled, maa, kui su kuningas on vaba mehe poeg ja su vürstid pidutsevad õigel ajal nagu mehed, mitte nagu joodikud,» kinnitab vana tark Koguja juhi olulisust (Kg 10:16–17).

Kõneldes Eesti juhtidest, märkasin ühe rõõmustava aspektina sellel aastal, et peapiiskop Andres Põderi ja president Toomas Hendrik Ilvese kõnede ja sõnavõttude rõhuasetused langesid sageli kokku. Näiteks on mõlemad korduvalt toonitanud perekonna ja kodanikuühiskonna olulisust. Niisugune ilmaliku ja vaimuliku võimu käimine ühte jalga on üks asjaoludest, mis annab head lootust algavaks aastaks.

Toomas Jürgenstein