Sidusus pole sotsialism

Sotsiaalseid vahesid võib pooldada või mitte. Praegu on jätkuvalt moes rääkida, et võrdsust pole tegelikult kunagi olnud, ei ole ega tulegi, nii on alati olnud ja nii jääb. Sõnadega võib palju muuta – kõveraks või õigeks, sõnal on jõudu leevendada. Lõpuks aga tuleb ikka vastu kõige alumise ühiskonnakihi tasand, milles enam lihtsalt ei ole võimalik toime tulla ega elada. Ja ei aita targutamine, et vaesus, teate, see on lihtsalt iganenud mõtteviisi küsimus! Mõtle positiivselt, ära ennast sisimas peta, harjuta, mediteeri ja vaata, küll sa siis alles hakkad enda külge igakülgset küllust tõmbama, robinal, iseenesest, sest sarnane tõmbab, teate, ligi sarnast!
Mõtlen alati, kuivõrd peab olema eluvõõras, ühekülgne seda «õpetades».
Kusagil ometi oleme ühiskondliku võrgustikuga seotud, sest miks siis tekivad sellised ennast õigustavad suhtumised? Miks nimetatakse väidet, et Eesti riigi pensionist pole võimalik elada, penskari virisemiseks ja küündimatuseks? Alampalgaga üksikvanem on ju loomulikult ka mõlemas ise süüdi: selles, et saab alampalka, samuti, et lapse muretseb. Milleks siis inimühiskonda üldse korraldada?
Suured ilmalikud valitsejad on läbi ajaloo siiski alati teadnud, et kusagilt jookseb vaesuse alampiir, mis neile (ega kellelegi) enam kasulik pole, sealtmaalt läheb asi täiesti käest ära. Väikest Eesti riiki praegustes oludes süüdistada ja appi hüüda ilmselt pole ammu enam mõtet – asi võib lõppeda jälle abiraha umbes neljaeurose tõusuga – selge maksumaksja raha raiskamine, juba välja kujunenud olukorda riiklikult muuta ei õnnestu.
Ühiskonna sidususe mõttes (kas pole peen väljend?!) siiski võiks parem olla, kui alla teatavat piiri ei lange need, kes vähemasti paremat püüavad. Kui sotsiaalsüsteem ei suuda või ei ärata usaldust, võiks igaühel, kelle sissetulek ühe pereliikme kohta ulatub üle 1000 euro, olla oma isiklik toetatav. Kirik saaks inimesed sobivalt kokku viia, sest toetajale meeldib teada, keda ja miks ta abistab, samuti teaks siis äpu, kellele ta tänu võlgu on. Et tänapäeva pered on omavahel tihti liiga pahuksis, isegi ei räägi omavahel, siis võib-olla leiaks ühise keele mingi muu ühisjoone põhjal, näiteks eriala või sarnase elukäigu alusel.
Kirik on alati teinud sotsiaalvaldkonna tööd ja hästi teinud. Eestis ongi viimaseil aastail avalikult arutatud, kuidas kirik võiks riigi selle sektori avalikult enda kanda võtta, aga see eeldab kindlat otsust. Otsus võib ju ka sündida kodanikualgatuse järgi, peaasi, et inimesed saaks aru ja näeks, mis neid ühendab.

 

 

 

 

Juune Holvandus,
Eesti Kiriku toimetaja