Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Sest kõige kohale asub auhiilgus

02.05.2012 | | Rubriik: Jutlus

Sel päeval on Issanda võsu iluks ja auks, ning maa vili on uhkuseks ja ehteks Iisraeli pääsenuile. Ja kes Siionis alles jääb ning Jeruusalemmas järele jääb, seda hüütakse pühaks, igaühte, kes Jeruusalemmas on eluks kirja pandud, siis kui Issand on ära pesnud Siioni tütarde saasta ja uhtunud Jeruusalemmast ta veresüü kohtu- ning põletusvaimuga. Ja Issand loob kogu Siioni mäe asukoha ning sealse kogunemispaiga kohale pilve päevaks ning suitsu ja leekiva tulepaistuse ööseks, sest kõige kohale asub auhiilgus kaitsevarjuks. Ja katus on varjuks päeva palavuse eest ja pelgupaigaks ning ulualuseks rajuilma ja vihma puhul.
(Js 4:2–6)

Prohvet Jesaja ütleb: «Issand loob kogu Siioni mäe asukoha ning sealse kogunemispaiga kohale pilve päevaks ning suitsu ja leekiva tulepaistuse ööseks, sest kõige kohale asub auhiilgus kaitsevarjuks. Ja katus on varjuks päeva palavuse eest ja pelgupaigaks ning ulualuseks rajuilma ja vihma puhul.» Jesaja on prohvet, kes näeb seda kogunemispaika tulevikus. Paika, mille Jumal kord loob.
Kui me heidame pilgu Vana Testamendi aega, siis teame, et sellel ajal oli Iisraeli usuelu keskuseks kogudusetelk. See oli neile märgiks, et Jumal on alati nendega. Kogudusetelk oli püha ning eriline. Teisest Moosese raamatust loeme: «Iga kord, kui Mooses oli läinud telki, laskus pilvesammas alla ning seisis telgi ukse kohal; ja ta kõneles Moosesega. Ja kui kogu rahvas nägi pilvesammast seisvat telgi ukse kohal, siis kogu rahvas tõusis üles ja nad kummardasid igaüks oma telgi uksel.» (3Ms 33:9–10)
Kuid millega me saame seda kogudusetelki tänapäeval võrrelda? Kas üldse saame? Me võime öelda, et kogudusetelk Vana Testamendi ajal on sama, mis on meile täna kirik. Jesaja räägib meile pühast paigast, mille kohal asub Jumala auhiilgus kaitseks. Jumal ise on selles paigas kohal.
Teises Moosese raamatus öeldakse: «Siis pilv kattis kogudusetelgi ja Issanda auhiilgus täitis elamu. Isegi Mooses ei võinud minna kogudusetelki, sest pilv oli laskunud selle peale ja Issanda auhiilgus täitis elamu. Jah, elamu peal oli päeval Issanda pilv, ja öösel oli selles tuli kogu Iisraeli soo nähes kõigil nende rännakuil.» (3Ms 40:34–35,38) Nii nagu Jumal oli kohal kogudusetelgis, nii on ta kohal ka kirikus. Me küll ei näe suuri pilvesambaid kiriku kohal, kuid Jumal on ikkagi kohal ja tema kohalolu võime kirikus alati tunda.
Aegade algusest peale on inimestel olnud erilised paigad, kus käidi, ning olulised asjad ja esemed, mida peeti tähtsaks ja millel oli eriline väärtus. Olgu selleks siis puud, kivid või hiied. Need paigad olid inimestele pühad. Nendes paikades tunti ennast hästi. Kuid kui me räägime pühadest paikadest ja erilistest asjadest, mis inimestele on olulised ja kuidagi eriliselt neid puudutavad, siis mis võiks olla püha praeguses maailmas? Mis võiks olla tänapäeva inimestele püha? Kas me oleme kunagi sellele küsimusele mõelnud?
Igaüks teab seda, mis on tema jaoks püha, kuid kas me oleme mõelnud, et kas see, mis on püha minu jaoks, on seda ka teistele? Kas on üldse veel midagi, mis võiks inimestele olla püha nii, nagu see oli meie esivanematele? Kuidas me nendele küsimustele vastame ja milline on see vastus, mida anda saame? Tegelikult on taolistele küsimustele raske vastust anda. Me ju ei tea, mis on teistele inimestele püha. Nii palju kui on inimesi, nii palju on ka erinevaid arvamusi ja tundeid. Me ei tea, mis tekitab teistes erilise tunde. Teame vaid seda, mis on minu jaoks eriline ja oluline.
Kogudusetelk oli Vana Testamendi ajal sama, mis on meile tänapäeval kirik. See oli püha paik ja oluline koht. Kuid kas kirik on tänapäeva maailmas meie kaasaegsetele veel püha? Me ei saa anda neile küsimustele vastust teiste eest. Saame vaid rääkida endast ja sellest, mida meie arvame ja tunneme. Loomulikult on usklikele kirik püha paik ja selles me ei kahtle.
Nii on olnud see läbi aegade ja loodetavasti ka jääb. Kuid me elame kiires maailmas, kus kõik ruttu muutub, ja asjad saavad uued tähendused. Maailmas, kus oluline ununeb ja esile tõusevad uued suunad ja uued mõtted. Kuid kirik jääb paigaks, kuhu saab alati minna, kus oleme oodatud ja kus saab ennast hästi ja turvaliselt tunda. Kirik on meile püha paik, mis tekitab erilise tunde, paik, kuhu tahame alati minna, et olla osaduses Jumalaga.
«Issand loob kogu Siioni mäe asukoha ning sealse kogunemispaiga kohale pilve päevaks ning suitsu ja leekiva tulepaistuse ööseks, sest kõige kohale asub auhiilgus kaitsevarjuks.» Aamen.

Merle Prass-Siim
,
Paldiski koguduse õpetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)