Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Sest juured on olulised

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Juba ohtrate auhindadega pärjatud Paolo Sorrentino filmis «La Grande Belezza», mida meie kinolevis näidatakse pealkirjaga «Kohutav ilu», on üheks võtmetegelaseks Aafrikas misjonärina pea lakkamatult haigete eest hoolitsev 103aastane õde Maria. Ta magab põrandal ja sööb tavaliselt kõigest 40 grammi taimejuuri päevas. Õde Maria küsib filmi lõpus peategelaselt, 65aastaselt ajakirjanikult Jep Gambardellalt: «Kas sa tead, miks ma ainult juuri söön?» ja vastab talle: «Sest juured on olulised.»
Taimeteadusest oleme õppinud, et juur on taime maa-alune kinnitumis- ja toitumiselund. Juur kinnitab taime keskkonda, millest see saab oma eluks hädavajalikke toitaineid. Jeesus on evangeeliumides usku mitmel puhul ja moel võrrelnud taimedega. Tuntuim ehk on tähendamissõna külvajast, kus kivisele pinnale külvatud usk jääbki juurte puudumise tõttu heitlikuks. Nii nagu taim, millel puuduvad juured või mille juured ei leia toitumiseks sobivat pinnast, kaotab ka juurteta usk viimaks oma elujõu ja usutavuse.
Eks usutavast usust mõtiskledes otsisime vaimulike konverentsilgi oma usulise olemise juuri. Rääkisime evangeelsest rõõmust, vaimsest uuenemisest, dogmaatilisest ja rituaalsest nostalgiast ning luterlikust traditsioonist jõudu ammutavast igapäevast. Tundub, et jäime üheskoos jätkuvalt kindlaks tões, et meie ei kanna juurt, vaid juur kannab meid. Ja näib, et oleme mõnevõrra hakanud leppima ka sellega, et pinnas, millest meie juured oma usuväe ammutavad, võib olla kohati üsnagi erinev. On ju meie maarahvas oma kangusega saanud hakkama kartuli kasvatamisega nii paesel põhjarannikul kui ka lõunapoolsemal liivasel pinnal.
«Kohutava ilu» peategelane Jep aga ei suutnud peale oma ammuse romaani enam ühtegi teist raamatut kirjutada. Ta ei leidnudki oma elus üles seda «suurt ilu». Kogu mõtestatud vaikus, sentiment ning ilu püsitud sähvatused olid mattunud lakkamatu pealispindse loba alla. Jep püüab siis ühel suurilma koosviibimisel pöörduda kardinal Bellucci poole vaimset elu puudutava küsimusega, too aga pageb teda lõpuni kuulamata hoopis seltskondlikku skungijahti juhtima.
Kardinal ise on seltskonnas väga hinnatud vestluskaaslane. Tal on nimelt lausa muljetavaldavad teadmised kõikvõimalike roogade valmistamisest. Kuuldes, et õde Maria tarvitab toiduks üksnes pisut juuri, kinnitab ta õhinaga, et temagi naudib mõnikord kerge õhtueinena vapustavalt hõrke taimejuuri sidruniga. Kui kardinal ühel teisel koosviibimisel soostub Jepi küsimusele vastama, loobub viimane sellest võimalusest põhjendusega: «Ma oleksin väga pettunud, kui selguks, et teil ei olegi vastuseid.»
Jep siiski vabandab viimaks ja küsib kardinali lahkudes: «Kas kuuldus, et olite suur eksortsist, vastab tõele?» Kardinal Bellucci vastab morni näoga talle autoaknast: «Benedicat vos omnipotens Deus, Pater, et Filius, et Spiritus Sanctus.» Need on apostellikud õnnistussõnad, mida preester tohib väljaspool missakorda tarvitada ka haigete salvimise sakramenti toimetades. Piiskopil on aga oma piiskopkonna piires lubatud seda õnnistusvormelit kasutada kolmel korral aastas tema enda valitud olukordades pattude andestamiseks. Kas Jep kardinali suuremeelsusest või üldse sellest, millele need sõnad vastuseks olid mõeldud, midagi taipas, jääb selguseta. Kuid selline möödarääkimine kahe teineteisest võõraks jäänud maailma vahel pole meilgi haruldane.
Pinnas, millele kinnitus kardinali usk, oli justkui sama, milles elas ja hingas vaesuse vande andnud õde Maria. Ometi olid inimesi tõeliselt kõnetavad vastused hoopis viimasel. Lõpuks, kui Jep siirdus oma suure ja tähendusliku ilu juuri otsima lapsepõlvemaale, pöördus ka õde Maria ise oma usu juurte juurde. Üheks tänini populaarseks palverännu sihtkohaks Roomas on Scala Sancta ehk püha trepp, mis kunagi viis Pilatuse kohtukotta Jeruusalemmas. Constantinus Suure ema Püha Helena olevat selle 4. sajandil toonud Rooma. Ja kuigi õde Maria pühadust imetlesid kiriku kõrged aukandjadki, vajas tema usk seda andestus, mida pakkus põlvili pühast trepist üles ronimine.
On tähelepanuväärne, et luterliku traditsiooni kohaselt ronis 1511. aastal sellest samast trepist põlvili üles Martin Luther, keda tippu jõudnuna haaras hoopis äratundmine, et sellised teod küll ei saa kuidagi olla pinnaseks, kust võrsub tõeline usk. Ometi toidab nii luterlik õpetus õigeksmõistmisse ainult armust kui ka sellesama trepi patukustutusvägi tänapäevalgi veel paljude inimeste siirast usku. Sest juured on ju viimaks kõige olulisemad.
Laanepere,Taavi

 

 

 

 

Taavi Laanepere,
kaitseväe peakaplan