Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Seminaril jagus õpetust, kosutust, osadust ja mustikaid

26.08.2009 | | Rubriik: Kirikuelu

«Mulle tundub, et Jumala kolmest isikust on Taevaisa ja Jeesus justkui naabrimehed, kes on nõnda seeläbi juba tuttavaks saanud, kuid Püha Vaim on jäänud hoopistükkis võõraks,» sõnastas seminari alguses keegi osavõtjatest oma mõtteid ja ootusi, saades teistelt vastukajaks palju üksmeelseid noogutusi.

Sokk on juba jalas!
Tõepoolest, miskipärast ei räägita luterlikus kirikus just eriti Pühast Vaimust. Vähemasti ei nimetata teda kuigi sageli, ja ometi teeb Püha Vaim vaikselt oma tööd ka meie hulgas. Ta on ju kolmainsuse lahutamatu osa, kelle jõul ja abil oleme ja jääme Jumalaga osadusse.
Püha Vaim võimaldab meil uskuda Kristusesse, ta loob uut, on meeldiv kaaslane ja tahab, et me võiksime nautida inimeseks olemist. Ühes näites esitleti meile meest, kes otsis kaunil hommikul erilise tulemuseta teist sokki. Viimaks avastas ta, et see oli tal juba jalas!
Viimasel seminaripäeval kinnitasid mitmed, et nende «kadunud» sokk oli hoopis jalas! Või siis oldi kaua otsinud Püha Vaimu ja nüüd avastati, et «mõlemad sokid on juba ammu jalas».

Jumal ootab ustavust
Seminaripäevade jooksul uurisime prof Robert Kolbiga lähemalt piiblisalme, mis kirjeldasid kolmainu Jumala erinevaid palgeid. Õppisime Teda tundma Loojana, kes meiega kõneleb, kes armastades kutsub oma lapsi sageli ka korrale, on ustav oma tõotustele ning ootab ustavust ka oma järgijatelt.
Ma ei peaks kahtlema oma usus ja kadestama neid, kelle usk paistab minu omast tugevam. Minu ülesanne ei seisne mitte muretsemises, kui ustav ma täna olen, vaid juurdlemises, millist teed mööda ma peaksin täna käima. Need ja paljud teisedki mõtted said seminarides välja öeldud ning rühmatöödes jagatud.
«Kogu kristlase elu olgu meeleparanduse elu,» kinnitas prof Kolb mitmel korral. Tema õpilased on teda süüdistanud mehaanilisuses, kui ta on loengutes rõhutanud igapäevast meeleparandust. Kristlastena peaksime siiski mitte unustama, et oleme patused inimesed ning vajame Jumala armu ja tuge.
Miks siis mitte mõtelda oma patususele iga päev sama automaatselt kui inimorganismile vajalikele kolmele söögikorrale. See aga ei tähenda, et peaksime keskendumagi vaid oma patususele ning järgima Jumalat kurbuses ilma igasuguse lootuse ja Jumala halastuseta. Pigem aitab pidev meeleparandus jääda alandlikuks, hoides meid nõnda vaimuliku uhkuse eest.

Usk on julgus usaldada
Viimase seminaripäeva loengu teemaks oli «Püha Vaim läkitab». Usun, et kõik osalejad said julgustust olema Pühast Vaimust täidetud tunnistajad. Tõsi on, et me ei pea teistele peale suruma ristiusu tõdesid, kuid meile jääb õigus rääkida neile oma Päästjast. Veel üks näide lektorilt ja meie elust: kui näeme kaheaastast last jooksmas sõiduteele, kas me siis tõmbame ta läheneva auto eest ära või seletame hiljem tema vanematele, et meil polnud õigust võõrast last ilma vanemate loata puutuda?
Isegi kõige nooremad kristlased võivad tunnistada Kristusest, kui nad räägivad teistele sellest, mis on neile tähtis. Nõnda võib raskes olukorras olevale lähedasele ütelda, et oleme samuti olnud keerulises seisus ning sellest raskest hetkest on meid läbi kandnud usk Jeesusesse.
Mõnikord aga võib meie haavatavus teistele tunnistamisel muutuda kõige tugevamaks komponendiks. Seepärast olgem avatud nägema oma ligimeste vajadusi, palugem Püha Vaimu juhtimist teistega suhtlemisel ja Jumalast tunnistamisel. «Usk on julgus usaldada,» kinnitas ka seminari kõige eakam osaleja emeriit­õpetaja Priit Rannut, meenutades seeläbi nõukogudeaegse põrandaaluse noortetöö mõttepärleid.
Me ei pea aitama ligimesi ja tunnistama Kristusest meie endi pärast, selleks et koguda plusspunkte Jumala ees, vaid me teeme seda oma ligimese pärast. Jumalariik tuleb meie ligimese ellu mõnikord tänu meile, mõnikord aga meist hoolimata. Meie ülesandeks jääb palvetada, et võiksime olla üheks osaks suures Jumala plaanis.
«Usust tunnistamine on hirmuäratav, kuid see on ka suurepärane seiklus ja samas sügavalt rahuldust pakkuv,» lõpetas lektor Kolb.

Looduse rüpes kodumaad avastamas
Lisaks huvitavatele loengutele ja vestlusrühmadele õnnistas Taevaisa seminarilisi imekauni looduse ja suviste ilmadega. Männimets Gabrie­la motelli ümbruses sai mõne ämbritäie võrra mustikatest kergemaks. Sellest andsid tunnistust nii suurte kui ka väikeste marjuliste sinised näpud. Peale selle pakkusid huvilistele rohket rõõmu jalgsimatkad kaunis looduses retkejuhi eestvedamisel.
Teiste osalejate seas rõhutas ka misjonär Liliann Keskinen seminaripäevade head osaduslikku õhkkonda: «See ei olnud küll midagi erandlikku. Olen olnud neljal misjonikeskuse suveseminaril ja alati on nendest meelde jäänud hea ja toetav õhustik, mõnus osadus. Samuti olid väga head loengud ja rühmatööd». Keskinen teenis aastaid koos perega Omski luterlasi ja naasis alles hiljuti Eestisse ning töötab misjonärina Tartu Pauluse koguduses, tehes seal venekeelset kogudusetööd. 
Meeldejääv ja silmaringi laiendav oli ekskursioon Padise kloostri ja Paldiski ümbruses. Sealgi võisime pühakodasid külastades ning kunagise suletud tsooni linnaga tutvudes näha Püha Vaimu uueks loovat tööd. Seminaril osalejate mälestustesse jäävad teiste seas eredalt püsima Risti iidne kirik, hävingust taastatud Paldiski pühakoda ning Harju-Madise sügaval nõukogude ajal taastatud tempel.
Meelde jääb kõik kogetu ja veel palju muudki õnnistavat, mille osalisteks meid suveseminaril arvati. Tänu olgu ustavale Jumalale!

Kirsti Malmi

Prof Robert Kolb
Süstemaatilise teoloogia professor St. Lousi Concordia seminaris USAs.
Teoloogiaraamatute autor, koostaja ja toimetaja.
Tegutsenud koolitajana Eestis, Venemaal, Saksamaal, Suurbritannias, Indias.

EELK Misjonikeskuse suveseminarid
1996 Taeblas «Kristlase usutunnistus igapäevaelu kontekstis»
1997 Tallinnas «Religioosse elu erinevad vormid»
1998 Taeblas «Kristlase pühitsuselu Lutheri ristiteoloogia valguses»
1999 Taeblas «Jeesus Kristus – maailma lootus»
2000 Häädemeestel «Kristlik tunnistus meie argipäevas»
2001 Ontikal «Luterlikust identiteedist»
2002 Põltsamaal «Luterlik misjoniteoloogia tänapäeva maailmas»
2003 Kihelkonnal «Kogudus – Jumala perekond»
2004 Võrumaal «Kristlasena 21. sajandi usundite turul»
2005 Hageris «Elu pühaduse hoidmine – väärtused vs varjuküljed»
2006 Tallinnas «200 aastat misjonitööd Eestis»
2007 Roostal «Kutsuv ja läkitav jumalateenistus»
2008 Luual «Ristimine ja misjon»

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)