Sel aastal adventus ilma lumeta

Laulda esimest advendiküünalt süüdates valgetest jõuludest polnud kohatu: neli nädalat võib lumevaiba lahti rullida küll. Must maa ja sügistormid aitavad mõtteid väikese paastu lainele. Et meie tee elu ajalikkuses on loojangu poole kulgev ja enne igavikuga kohtumist vajame meeleparandust ja Jumala vastuvõtmist – see on äratuntavam lumevalguseta.
Meie laiuskraadil algab kirikuaasta süngel ajal. Inimeste ootus valguse järele ei saaks suurem olla. Seega peaks kiriku sõnum Issanda taastulemisest langema viljakale pinnasele. Rahvusringhääling intervjueeris kodanikke pealinna tänavail küsimusega, kuidas jõulud saabuvad. Keegi mees ütles, et väga vaevaliselt, sest igakuine sissetulek ei võimalda pühadetoredust muretseda.
Ka 75. sünnipäeva tähistanud Mats Traat, keda õigusega võrreldakse Tammsaarega, oli pidupäevaintervjuus murelik. Inimesed on stressis, märkis kirjanik, nimetades põhjuseks juurtetust ning igapäevast hirmu kaotada töökoht. Selles hirmus lähevad inimesed ka haigest peast tööle, haiguslehte ei võeta, sest haigushüvitise süsteem pole kliendisõbralik.
Need on valupunktid, mis mõõdetavad inimliku mõõdupuuga. Küsimus on, kuivõrd need on kiriku teemad. Aga kui on inimesele elulised, siis peaks olema ka kirikule olulised. Et muutuks ülearuseks taolist sorti kriitika, mida tegi ajakirjanik Rain Kooli Vikerraadio päevakommentaaris eelmisel esmaspäeval, kus ta esines retoorilise küsimusega: kus on meie kirik siis, kui terve Euroopa vaeb küsimust, kas ja kuidas aidata ennast lõhkilaenanud eurotsooni riike, või ka siis, kui avalikkuseni jõudis teave, et Eestis on 50 000 pikaajalist töötut?
Tegelikult kirik reageerib siiski. Läbi tegude. Läbi oma inimeste. Valgust enda ümber saame kasvatada teoga. Seda soovitas ka vanameister Mats Traat, öeldes: Tegu aitab inimest, mitte virisemine ja pidev hädaldamine. 
Liina Raudvassar