Esileht » Arvamused » Lugejate kirjad »

SEKULAARSUSEST EESTI VABARIIGIS JA USUÕPETUSEST KOOLIDES

20.10.2009 | | Rubriik: Lugejate kirjad

Ilmalt ei ole enam kellegile uudis, et meie koduvabariik on Euroopa Liidus üks kõige sekulaarsemaid – usuleigemaid, ükskõiksemaid riike. Ma ei hakka siinkohal analüüsima, miks see nii on. Ainuke häda on selles, et selle asja tagajärjed on kurvad. Hävib, õigemini juba on hävinenud, moraal ja eetika. Vaadake vaid meie poliitikuid jt nn VIP-e!

USK on kultuuri lahutamatu koostisosa ja moraali alus. Esimene kümnest käsust: "Mina olen Jehoova Sinu Jumal ja Sul ei tohi olla teisi jumalaid minu palge kõrval" on siin põhjapanev. Seda käsku mõistmata, kaotavad ka teised oma tähenduse. Variseb moraal ja eetika. Tahame me seda tunnistada või mitte, kuid sellesse punkti oleme me Eesti Vabariigis jõudnud.

Tänasel päeval on usuõpetus põhikoolides ja gümnaasiumites valikaine. Sisuliselt on kool kohustatud aine õppimist võimaldama, kui leidub või üks soovija. Kuidas asi tegelikult välja kukub on iseasi. Vaevalt praeguse MASU ajal hakatakse õppejõudu palkama 1-2 õpilase pärast ja kui võetaksegi, siis olemasolevatele lisakoormust andes, sisuliselt siis ebapädevate hulgast.

See ebapädevus vajab ilmselt selgitust. Hiljuti kirjutas mulle üks tütarlaps, kaasvõitleja EÜL-st, tal oli suur mure. Vaja oli kasvatusteadustes koostada referaat – teemaks luterlik kasvatus. Tütarlaps, tulevane pedagoog ei leidnud internetist materjali. Ka mina ei osanud esimese hooga abi anda. Asi selles, et mis loom see luterlik kasvatus on. On olemas kristlik kasvatus, kuid ei ole katoliiklikku, ortodokset, luterlikku või galvinistlikku. Muidugi vastavad konfessioonid omavad oma õpetuslikku eripära, kuid nimetada seda mingiks omapäraseks kasvatusteaduse haruks on absurd. Mida me tahame tulevaste pedagoogide pädevusest, kui juba nende õppejõud on ebapädevad. Naljakas, sekulaarsuses on esikohal Tallinna Ülikool, endine Pedagoogiline Instituut, kust tulevad meie laste tulevased õpetajad.

Kõik arenenud riigid õpetavad usuõpetust, mis vormis seda kusagil tehakse on iseasi. Enamuses riikides on see põhikoolides õppekava kohustuslik koostisosa. Lähtutakse sellest, et inimene oma olemuselt on uskuv inimene – homo reliciosus.

Meil Eestis on sujuvalt unustatud, et kõrgharidus Euroopas algas usuõpetusest, milline oli õhtumaiste kõrgkoolide esimene teaduskond ka Tartus. Juura ja meditsiin järgnesid talle. Ajalookogemus räägib enda eest.

Usuõpetuse sisseviimise takistuseks on ka ühiskonnas levivad müüdid. Esiteks müüt kristluse tule ja mõõgaga toomisest, mida NSVL ajalooõpetus kultiveeris. Teiseks hirm usuõpetuse konfessionaalseks muutumise ees. Kardetakse, et lastele hakatakse üht usku, konfessiooni pähe määrima. Vabandage, see on organiseerimise küsimus, kui Eesti selle taha poeb, siis oleme nagu see ema, kes lapse koos pesuveega välja viskas.

Kui me tahame, et meie riigis antav haridus oleks täielik ja võrdne muu maailma omaga, siis tuleb põhikoolis ja gümnaasiumis kehtestada usuõpetus kohustusliku ainena. Minu arust oleks nimetuseks õige, mis ka aine sisu kajastab, religioonide õpetus. Kohe peaks olema näha ka moraali üldine tõus nii ühe kahe põlvkonna pärast.

Veiko Rämmel
Tartu Teoloogia Akadeemia
üliõpilane

 E-post: teoloog@gmail.com
 Nimi: Veiko Rämmel

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)