Seitse templit kogutud

Võib vaielda, kus lõpeb sisututvustus ning algab propaganda ja kui selgepiiriliselt toimub üleminek infovahenduse ning populismi vahel. Seda küsimust vaagisin reede õhtul tavapäratul kellaajal kodukirikusse minnes. Kui varajasemad kogemused päikeseloojangul kirikusse jõuda on olnud seotud kontserdielamusega, siis nüüd oli liikumapanevaks jõuks esmakordselt Eestis toimuv kirikute öö, mille raames hoidis hiliste öötundideni uksed lahti tosinkond ülikoolilinna pühakoda, teiste hulgas Jaani kirik. Kirikuõhtu kasuks pani otsustama hommikune e-kiri, kus paluti vabatahtlikke appi ürituse läbiviimiseks.
Minu ülesandeks oli ütelda kirikusse jõudnule tere tulemast ning lüüa Jaani kiriku tempel kirikute ööst osavõtja flaierile. Kellel seitse templit käes, sai väikese meene. 
Nii ma siis istusin, naeratasin ning lõin templeid. Mitte ainult. Oli huvitav oletada tulijate motiive. Seltskond jagunes kaheks: kirikuinimesteks ning kirikukaugeteks. Mõlematega oli võimalus suhelda. Erinevatel teemadel. Miks kiriku tornis on kukk, küsis kena proua. Kas on võimalik, et keskaegses kirikus on tualett, uuris teine umbusklikult. A mis värk siin üldse toimub, usutles keegi ulauitaja. Mitme kirikulise puhul oli hoomatav, et see kogemus on tema esimesi.
Andnud teatepulga edasi, otsustasin liituda oma kirikute vahet tuuritavate lastega. Uspenski katedraali viirukist ning Peetri kirikutorni ronimisest põsed õhetamas, kohtusime katoliku kirikus. Edasi kiirustasime küünalt süütama minu laste kõnepruugis «tornita kirikusse» ehk Maarjasse.
Eks olnud me varemgi erinevaid kirikuid külastanud, aga kindlasti mitte nii mitut ühe õhtu jooksul, saati veel Tartu valgel ööl. Kui me veerand tundi enne südaööd end Pauluse kirikust koduteele asutasime (seitse templit kogutud!), olime üksmeelel, et ööks saanud õhtu oli eriline. Enne välisuksest kotta astumist kuulasime veel linna kirikukellade kokkumängu.
Liina Raudvassar