Esileht » Arvamused » Kolumn »

Seisab üksi tanki vastu

19.11.2008 | | Rubriik: Kolumn

Suurmehe (kasutan seda sõna mitte staari või ratsamonumendi, vaid suure mehe, s.t täiskasvanud inimese tähenduses) lähedus võib poisikesele avaldada kahesugust toimet. Tekitada nõudlikkust iseenda suhtes, korrigeerida mõõdupuid ja enesehinnangut: kui palju peaksin veel lugema, mõtlema, kogema, tajuma ja kasvama, et millestki aru saada või midagi arvata.
Olen säärast väikese mehe tunnet (ärgu aetagu seda segi alaväärsustunde või -kompleksiga) kõige selgemini kogenud siis, kui läksin Jaan Krossi töötuppa, et Balthasar Russowist raadiosaadet teha.
Aga suure mehe kõrval võib poisike mõelda ka: oh, minagi suudan haamriga naelale pihta saada, sest me ehitame koos isaga kindlust! On inimesi, kelle suurus või avarus paneb meid uskuma ja tundma, et me ise oleme suuremad, targemad, puhtamad ja paremad.
Mäletan, et Evald Saagi juurest tulles oli mul alati tunne, nagu oleksin saanud tiivad või suudaksin mägesid liigutada. Sedasama lunastavat ja tiivustavat kogemust, mis on ühtaegu nii iseendast vabanemine kui iseendaks saamine, on minu jaoks tähendanud ka kohtumised mehega, kes jõudis eile 60. verstapostini ja keda Valner Valme nimetab eesti muusika südametunnistuseks.
Vast rohkemgi kui öölaulupidude «Koit» raputas mind see, kui Tõnis Mägi 10 aastat tagasi võttis Raadio 7 stuudiosse kaasa Gavin Bryarsi plaadi, millel terve tunni vältel korduvad vaid neli rida: kodutu vanamees ümiseb hambutust suust «Jesus’ blood never failed me yet, never failed me yet, this one thing I know for He loves me so» (Jeesuse veri pole mind kunagi alt vedanud, seda tean ma kindlasti, sest Ta armastab mind nii väga).
Kuulasin seda teost vahetult pärast saate salvestust kümneid kordi, sipelgad mööda selga üles ja alla jooksmas. Sama tunne oli siis, kui Tõnis Mägi tõi mulle kuu aja eest oma oratooriumi «Tarkus» ja sõnas: «Kuula ja ütle, mida sa arvad.»
Milles peitub Tõnis Mägi fenomen? Minu jaoks esmajoones tema siiruses, ehtsuses ja iseendaks olemises, mis vabastab hirmust. Postimehele antud intervjuus sõnastab ta oma kreedo:
«Mulle ei meeldi silmakirjalikkus. Puru silma ajamine. See ajab mind marru. Kõik noogutavad orjalikult pead. Kõik kardavad. Kurat!!! Mäletate kaadrit Hiinast, kus üks üliõpilane seisab üksi tanki ees. See on positsioon. Hoiak. Väärikus. Inimväärikus.
Tuleb seista julgelt ja teha oma asja – ütlen ma muusikutele. Jah, on risk. Aga teisiti ei saa. Jutt sellest, et rahvas ei saa aru, on lambajutt. Kes see abstraktne rahvas, biomass ülepea on? Mina ja sina. On ju. Nii et, sõbrad. Kui tahate olla muusikud, tuleb teinekord üksi tanki vastu seista.»
Tõnis, kui ma julgen Sulle – kartmata muutuda õõnsaks või pateetiliseks – kirikulehe vahendusel ühe sooja kallistuse saata, siis mitte sellepärast, et olen Su koguduse õpetaja. Pigem seetõttu, et olen mõnel hetkel Su kõrval olles tundnud: on jälle aeg selg sirgu lüüa. Sinu laulude ja Sinu olemise läbi kaob väikesel mehel ja väikesel rahval hirm. Ja ennäe, tankid peatuvadki. Jää terveks!


Marko Tiitus

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)