Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Seemnest on saanud kaunis puu

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Tänavu on esimene advent Karula kogudusele eriti pidulik aeg. Täpselt 10 aastat tagasi, esimesel advendil 1992 pidas Karula kogudus oma esimese jumalateenistuse pärast 20aastast vaheaega.
Seoses sellega toimuvad tänavu koguduses pidulikud sündmused, kus meenutatakse olnut ja tänatakse tublisid koguduse liikmeid, kes nõu ja jõuga on aidanud koguduse elu edendada.
Mõte taasluua Karula kogudus oli õhus juba aasta varem, mil tulid kokku need, kes veel kogudusest järele jäänud. Üheskoos tehti pöördumine EELK konsistooriumi poole palvega, et Karula kogudus taastataks ja võetaks täieõigusliku liikmena EELK koguduste hulka. Paljud, kes olid koguduse taasloomise juures, on jäänud aktiivseteks tänaseni.
Päris alguses…

Päris alguses oma kirikut ei olnudki. Kirikuhoone ja pastoraat said sõjakeerises suuri purustusi ja seisid varemeis. Esimene teenistus peeti kohalikus kultuurimajas, altar oli üles seatud lihtsale söögilauale. Kultuurimaja pakkus kirikulistele peavarju 5 aastat. Ikka nii, et ruum tehti pühapäevaks korda, tuulutati, valmistati igati ette ja jumalateenistus võis alata.
Ent kogudusele see ei meeldinud, ruumid ja võimalused olid kitsavõitu. Mõte käis päris oma ruumide järele. Ent kuidas seda teostada, kui kogudus oli materiaalselt raskes olukorras. Kiriku ja pastoraadi taastamine nõudis raha, mida kogudusel ei olnud võimalik kusagilt leida.
Esimene abi tuli Võru praostkonnast. Toonane Võru praost Villu Jürjo otsustas anda raha, mis oli mõeldud praostkonna kirikukatuste remondiks, hoopis naaberpraostkonna kogudusele, kellel mitte midagi ei olnud. Et rahaline abi oli küllalt väike praktiliselt hävinenud kirikuhoone ja pastoraadi taastamiseks, tuli kogudusel leida teine tee. Nii läks pilk ait-kuivatile, mis kirikumõisale kuulunud hoonetest oli enam vähem säilinud.
Sündis otsus hakata just sellest hoonest ehitama kirikut, kuna seda sai teha väiksema rahaga. 23. mail aastal 1995 alustati töödega. Hoonesse paigutatud loomad paluti kohalikel inimestel sealt ära viia. Müüre pesti ja korrastati.
Ikka edasi – ühisel jõul

Hoolsat korrastamist vajas ka hoone ümbrus, mis oli peremeheta olemise ajal aastakümnetega muutunud koledaks ja räämas kohaks. Järgmiseks otsustati osta kogudusele oma raielank, et puitmaterjal kiriku jaoks oleks kogudusele soodsam hankida. Paraku ei osutunud langilt saadav puit kvaliteetseks. Palgid sisaldasid rohkesti metallikilde ja ei sobinud kiriku ehituseks. Praakmaterjal müüdi ära, saadud raha eest osteti uus, ent nüüd sai seda vähem, kui algselt kavandati.
Koguduse juhatuse esimees Jaan Kõvask tõi rõdu tarvis puidu oma metsast ja tegi rõdu ise ka valmis. Koguduse mehed tõid kirikusse sisse ka kanalisatsiooni. Abi ja toetust tuli sõpruskogudustelt. Mitu korda võis ehitusel näha võõrsilt tulnud abitööjõudu.
Kuigi alguses oli neid, kes pidasid ettevõtmist lootusetuks, võis töö edenedes märgata, et kasvas rahva usk asja õnnestumisse. Ka raskustest, mis töö käigus ette tulid, saadi üle. Kirik sai valmis. Pühitsemisteenistus peeti 10.mail 1997.a. Maja sai valmis teistsugusena, kui projekt ette nägi, sest ehitamise käigus püüti ruume kujundada ja kohandada vastavalt vajadustele. Tulemus oli tegijate pilgu läbi väga hea.
Altarimaal räägib valguse keeles

Väga eriline on Karula kiriku altarimaal. See on imekaunis vitraaž, mille autoriks on tuntud klaasikunstnik Dolores Hoffmann. Kaheksanurkses aknas, milles vitraaž asetseb, oli varem rist. Kohalikud inimesed on aga harjunud, et kirikus on olemas altarimaal. Tekkis mõte teha see vitraaži kujul. Ka oli kohe algusest selge, et vitraaži Karula kirikule võiks teha just Dolores Hoffmann. Vaid raha selle ilusa ja väga kalli mõtte teostuseks ei olnud kusagilt võtta.
Ootamatult tuli raha sealt, kust oodata ei osatud: endise Karula mõisa mõisnike viimane otsene järeltulija dr Karl Heinrich von Grote abiga. Värvi ja valgusmängu pakub vitraaž Karula kirikulistele alates 2001. aasta suvest. Vitraažil on kujutatud püha õhtusöömaaega. Kunstnik on kasutanud oma pildi loomisel kohalikku kaunist maastikku. Ka on jüngrite seas kujutatud kohalikke inimesi.
Ühtekuuluvustunne

Koguduse diakon Enno Tanilas, kes on kogudusega koos olnud tema loomisest alates, leiab, et temale on olnud suureks õnnistuseks näha selle koguduse sündi ja kasvamist. See, et need inimesed on tulnud koguduse juurde ja hoiavad kõiges ühte, on tema arvates Jumala töö, mille mõju on temal olnud õnn olnud oma silmaga näha. Ja just nii, nagu kogudus hoidis ühte kiriku ehitamise juures, hoiab ta ühte ka praegu.
Kohalik rahvas paneb aina imeks, kui esimese kutse peale tõttavad kohale koguduse liikmed, et üheskoos mõni hädapärane töö ära teha. Ühistöö ja tegutsemine on pannud unustama isegi kunagise tüli, pannud inimesi järele mõtlema ja andestama. Enam kui 130 liikmeline Karula kogudus on tema pastori arvates kogudus selle kõige paremas mõttes. Oma kirikut hoitakse ja armastatakse.
Koguduse elu

Igal pühapäeval pärast jumalateenistust kogunevad pühapäevakooli lapsed omaette ruumi. Koht on saanud lastele omaseks, seal on soe ja mugav koos olla. Rohkem ongi see paik kui õppimise koht. Alguses lapsed «mängivad ennast soojaks», seejärel minnakse tundi. Tunnid toimuvad kahes grupis. Lapsed on pühapäeviti kirikus peaaegu terve päeva. Juhendajaks on tubli koguduseliige Urve Ploomi, kel on lastega tööks rohkelt kogemusi ja kes teeb seda tööd südamega. Pühapäevakooli tundides käib tavaliselt paarkümmend last, mis on väikese maakoha kohta väga hea.
Ära ei ole unustatud ka koguduse kõige vanemaid liikmeid: kes ise ei suuda enam kiriku juurde tulla, nende juurde minnakse koju. Diakooniatöö eestvedajaks on Enno Tanilase abikaasa Marje Tanilas.
Regulaarselt käib koos laulmas koguduse naiskoor. Kümmekond tublit naist ja nende juhendaja Jüri Goltsov püüavad hoolega oma repertuaari harjutada ja täiendada, et siis mõnel pühapäevasel teenistusel või tähtpäeval lauludega üles astuda.
Koguduse naised on ka tublid perenaised. Kui tulemas mõni üritus, on kindel grupp tublisid hakkajaid naisi tegutsemas, et kõik ettevalmistused mõneks traditsiooniliseks kogunemiseks või laagriks oleks valmis. Naistetöö eestvedajaks on samuti Marje Tanilas.
Sõprade suhted

Suviti on Karulas liikvel palju külalisi. Korraldatakse noorte leerilaagreid. Külla tulevad sõbrad Soomest ja Eesti eri paigust. Karula näib olevat lemmikpaigaks seesuguste ürituste korraldamiseks, pakkudes omajagu silmailu ja hingekosutust muidu nii saginat täis maailmas.
Karula inimesed käivad ka ise küllalt tihti rändamas. Palju kordi on gruppidega käidud Soomes. Kord olid reisijateks isegi koguduse kõige eakamad inimesed. Enno Tanilas meenutab seda kerge muigega. Oli ju seesugune ettevõtmine seotud teatava riskiga, sest tegu oli eakate inimestega. Ent kõik läks kenasti ja memmed pidasid pika sõidu vapralt vastu.
Tugevus ja nõrkus

Kui rääkida koguduse tugevast ja nõrgast küljest, siis leiab Enno Tanilas, et tugevaks võib hinnata kogudust ennast. Inimesed hoiavad ühte, on kujunenud koguduse tuumik, hoitakse üksteist ja kirikut. Nõrgaks pooleks on tema hinnangul koguduse finantskülg. Mõtteid ja unistusi on palju, ent teostuseni sageli ei jõuta, sest paljud asjad jäävad just rahalistel põhjustel tegemata.
Tulevikule mõeldes on Karula koguduse inimestel mõlkumas mõte sellest, et just selles paigas võiks suviti olla keskus, kus inimesed saaksid tulla ja puhata. Laagrite paremaks korraldamiseks tahetakse ehitada välja saun, et inimesed saaksid paremini end ka ihuliselt harida. Kaugemas perspektiivis on mõeldud uue metsa istutamisele koguduse maadele. Lisaks ilule, on asjal ka puht praktiline väärtus, sest aastakümnete pärast saab kasvanud metsa taas ehituse tarvis kasutada.
On vilja kandnud

On ime, et selles väikeses maakohas Eesti piiri peal, kus talu hüüab talu taga ja inimesi elab äärmiselt vähe, on tühjast kohast tõusnud elule kogudus, mille ühtsust on tunda kõiges. Sellest räägivad kiriku seinad, võsast puhtaks tehtud künkanõlvad, koguduse inimeste säravad silmad.
Töö, mida viimase kümne aasta jooksul on tehtud, vaev, mida on nähtud, ei ole olnud asjata. Väiksest seemnest on kasvanud suur ja ilus puu, ei millestki on tulnud miski. Ja Jumal ise on olnud armuga selle koguduse ja tema inimeste üle.
Meeli Pärtelpoeg