Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Seadus või Kristus?

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Ühes hooldekodus lamab voodis saja-aastane
memmeke, kes aastaid tagasi puusaluu puruks kukkus. Nii palju, kui mina teda
tundma olen õppinud, on ta ääretult kannatlik, sõbralik, sügavalt usklik
inimene, kes sõna otseses mõttes  ei tee
kärbselegi liiga.

Kord armulauale eelnenud pihi ajal täitusid
tema silmad pisaratega. Kui küsisin, kas tal on midagi väga südame peal, vastas
ta: «Jah, ma olen nii patune inimene.» Jäin mõttesse. Alles paar kuud tagasi,
kui viimati talle armulauda jagasin, kuulutasin talle ka pattude andeksandmist
– kas ja kuidas küll on ta siis vahepeal patustanud, ise nii vana, vaga ja
pealegi voodihaige. Või vaevavad teda nooruspõlve patud, küsisin seda temalt.
Ta ohkas südamepõhjast ja lausus: «Minu mõtted ei ole olnud kõik puhtad.»

Gl 2:16–21

Ühes hooldekodus lamab voodis saja-aastane
memmeke, kes aastaid tagasi puusaluu puruks kukkus. Nii palju, kui mina teda
tundma olen õppinud, on ta ääretult kannatlik, sõbralik, sügavalt usklik
inimene, kes sõna otseses mõttes  ei tee
kärbselegi liiga.

Kord armulauale eelnenud pihi ajal täitusid
tema silmad pisaratega. Kui küsisin, kas tal on midagi väga südame peal, vastas
ta: «Jah, ma olen nii patune inimene.» Jäin mõttesse. Alles paar kuud tagasi,
kui viimati talle armulauda jagasin, kuulutasin talle ka pattude andeksandmist
– kas ja kuidas küll on ta siis vahepeal patustanud, ise nii vana, vaga ja
pealegi voodihaige. Või vaevavad teda nooruspõlve patud, küsisin seda temalt.
Ta ohkas südamepõhjast ja lausus: «Minu mõtted ei ole olnud kõik puhtad.»

Kujutlegem, et kui elaksime aastaid
välismaailmast eraldatuna üksikkongis, nõnda et puuduks füüsiline võimalus
kellegi vastu patustada, ja isegi kui tunneksime peast pühakirja koos selles
peituvate juhtnööridega, seadustega, ja järgiksime neid, ometi käsi südamele
pannes – me ei ole õiged Jumala ees, mõteteski me eksime. Kes kirub oma vaimus
teist inimest, kes kahtleb Jumalas, kes suurustleb, et ta on parem ja vagam kui
need teised.

Apostel Paulus ütleb teisal: «Kõik on pattu
teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest.»

Ometi ei taha me leppida, et Jumal meid oma
palge eest kõrvale lükkab, meid taevariigi ukse taha jätab. Nii on neid, kes
mõtlevad: püüan olla veelgi rangem enda suhtes, ümbritsen peensusteni oma elu
Piiblis leiduvate seadustega ja lisan veel juurdegi, ehk siis pärin Jumala
heakskiidu. Romaanis «Viis aastaaega» kirjeldab kirjanik Abraham B. Jehoshua
muu hulgas ortodokssete juutide elu Jeruusalemmas, kuidas nad hingamispäeva ehk
sabatit pühitsevad. Palju asju on sel päeval keelatud, mõistagi töötegemine,
aga ka mootorite käivitamine või tulede süütamine.

Nii ei saa sellel päeval avada külmkappi,
sest kappi seestpoolt valgustav tuli süttib. Aga selle vastu on leitud rohtu –
lamp tuleb enne hingamispäeva algust välja keerata. Ei saa vaadata
televiisorit, seegi on täis lampe. Lifti nuppu ei tohi vajutada, sest sellega
käivitad mootori, samuti süttib nupu lamp. Seepärast lülitatakse lift  enne hingamispäeva saabumist automaatikale,
nõnda et see terve hingamispäeva üles ja jälle alla liigub iga korruse juures
korraks peatudes. Ei saa ka autoga sõita ega suitsu tõmmata. Reisimine on
keelatud, liikuda võib oma kodu läheduses. Need on vaid üksikud näited
tuhandete seaduste hulgast, mida ortodokssed juudid oma igapäevases elus
järgivad.

Kohati, vähemasti minule, tundub see
teatraalse palaganina. Ehkki ortodokssed juudid ise võtavad selliste seaduste
täitmisi ääretult tõsiselt, millele nimetatud romaanis osutab peategelase hirm
sõita hingamispäeval autoga ortodokssete juutide linnaosas, sest sealsed
elanikud võivad pühast vihast visata tema auto pihta kive.

Üldse näib, et mida seadusekuulekam on
inimene, seda teravam võib ta olla end ümbritseva maailma, ühiskonna ja
ligimese suhtes, kaduma võib minna siirus ja armastus. Rabi Ben Zion Bokser
leiab raamatus «Talmudi tarkuseraamat», et vajalik on tegutseda «seadusejoone
taga», milles väljendub heldus ja armastus kaasinimese vastu ilma väliste
allikate sunduseta. Ta kirjutab: «Ühiskonnas, kus inimesed on rahul seaduse
range sõnasõnalise täitmisega, puudub moraalne tsement, mis annab
ühiskonnakorrale stabiilsuse ja võimaldab sel ellu jääda. Vastavalt rabi
Janananile: «Jeruusalemm hävitati seepärast, et tema rahvas pidas Toora
kirjatähest rangelt kinni.» Just teod, mis ulatuvad seadusest kaugemale,
annavad tunnistust elavast moraalist ja päästavad seaduse enda muutumast
hingetuks formaalsuseks, milles puudub tunne ja elujõud.»

Kui vaadata tänapäeva Eesti ristiusuga
seotud maastikku, siis mu meelest kõige käsumeelsemad ja seadusele ustavamad on
jehoovatunnistajad. Nende trükis «Perekonnaõnne saladus» kubiseb
kõikvõimalikest detailsetest ettekirjutustest, ära on määratletud isegi see, et
kooskõlas Iisraelile  antud määruse
põhimõttega (5Ms 23:13,14) tuleks pere tualetti või välikäimlat korrapäraselt
puhastada ja desinfitseerida.

Ka apostel Pauluse aegses Galaatia
koguduses oli neid, kes mitmesuguste juutlikust traditsioonist pärit seaduste
range täitmiste kaudu arvasid paremini saavutavat õigeksmõistmist Jumala ees.
Näiteks keelduti söömast sealiha, meesterahvad lasid end ümber lõigata,
hingamispäeva pühitsemist dikteerisid judaismist  pärit ettekirjutused jne.

Ent mida rohkem seadusi, käske ja keelde,
seda enam suureneb eksimuse võimalus, nagu kärbes ämblikuvõrgus või kala
kalamehe võrgus: mida enam ta üritab sipelda, ennast vabaks võidelda, seda
rohkem ta ennast kinni mässib.

Apostel Pauluski ei saa rahulikult kõrvalt
vaadata, kuidas osa inimesi  Galaatia koguduses
oma lootuse käsuustavusele rajab. Läbi tänase kirjakoha heliseb etteheide, et
kui lootus pannakse seaduste täitmisele, ise enda lunastamisele, siis sellega
lükatakse Kristus ja Tema surm tahaplaanile. Omagi elu põhjal teab Paulus, kes
varem oli olnud ääretult käsuustav, et seadusetegude kaudu ei mõisteta õigeks
ühtegi inimest – see hoopiski lükkas teda vihkamisele, kristlasi taga kiusama
ja Kristust põlgama. Paulus rõhutab, et Jumala ees saavutame õigeksmõistmise
üksnes Jumala armust usu kaudu Jeesusesse Kristusesse, kes on meie pattude
pärast ristil surnud. Kõige tähtsam on see, et meie südames põleks elav
armastus ja usk Kristuse suunas, et oleme oma elu Kristusega sidunud, ennast
ühes  Kristusega otsekui risti löönud.

Sarnase teema üle mõtteid mõlgutades tuli
hiljuti üks mu koguduse liige minult küsima: «Õpetaja, kui me saame õigeks
üksnes armust, usust Kristusesse, milleks siis üldse meile käsud, ka kümme
käsku?» Paulus vastab teisal: «Seaduse kaudu tuleb patutundmine» (Rm 3:20) ja
sellega kaasneb ühtlasi mõistmine, et vajame Jumala armu, Jumala-poolset
lepitust Kristuse ristisurma näol, nii on seadus «kasvatajaks Kristuse poole»
(Gl 3:24).

Pealegi, inimese juures, kes siiralt usub
Kristusesse, armastab Teda, saavad tõeks Jeesuse sõnad «Hea puu kannab head
vilja», nõnda saab ilma käskimata ja keelamatagi seadus täidetud ja jõutakse
seadusejoone tahagi. Aamen.

Renee Alberi
Rene Alberi,

Avinurme koguduse õpetaja