Sallivusest. Religiooni­antropoloogi pilguga

Me elame ajal, mil sõna «sallivus» on kummalisel kombel paljude jaoks omandanud negatiivse tähenduse, markeerides põhimõttelagedust ja üldiselt jagatud väärtuste kadu. Sallivust käsitletakse kui pealesurutud võõrast ideed, mis õõnestab harjumuspärase elukorralduse alustalasid ja meie ideaale.
Erinevus ei rikasta, pigem on ohtlik. See temaatika tõstatub põhiliselt kahes tänapäevase ühiskondliku diskussiooni võtmeteemas, nimelt küsimuses suhtumisest rahvuslikesse ja religioossetesse erinevustesse (nn multi-kulti) ja seksuaalvähemustesse.
Aga erinevusi on ju teisigi. Näiteks põhimõtteline taimetoitlus on paljudele põlistele lihasööjatele eksistentsiaal­selt sama võõras kui heterole homoseksuaalsus.
Mulle meeldib šnitsel
Kunagi olin külas ühel taimetoitlasest tuttaval. Istusime, jõime taimeteed ja ajasime juttu. Tema oli katoliiklane, mina protestant ning meie vestluse teemaks, kui ma õigesti mäletan, oli elu õigeusu munga­kloostris. Tuttav oli seal nimelt mõnda aega elanud.
Siis lisandus seltskonda uus külaline, kes kraamis kohe kotist välja pakikese idudega ja hakkas majaperemehega innukalt arutlema teemal, millised idud on kõige tervislikumad. Minul, kes ma polnud kunagi idusid söönud, jäi üle näpuotsaga kausist seda kummalisevõitu kraami endale suhu pistes teiste jutu peale noogutada.
Korraga küsis viimasena saabunu minult: «Millised idud sulle kõige rohkem meeldivad?» Et minu meelest oli see värk üsna maitsetu, laususin mõtlematult: «Mulle meeldib sealihašnitsel.»
Mu vastus tõi lauda pika ja piinliku vaikuse, otsekui oleksin ütelnud midagi väga roppu. Mõlemad vestluskaaslased vaatasid mulle etteheitvalt otsa ja oli selge, et ma olin tahtmatult lõhkunud nende mõtete ja veendumuste harmooniahetke.
Olukorra päästis lõpuks teemavahetus – hakkasime rääkima muudest asjadest ning edasises vestluses vältisin ma hoolsalt kõike, mis antud kontekstis oleks ebasündsana võinud mõjuda. Kui hiljem koju jõudsin, võtsin esimese asjana külmkapist vorstilati ja tegin endale ühe võileiva.
Nüüdseks on see ammune kogemus omandanud minu jaoks märgilise tähenduse ja seda üsna mitmes mõttes. Esiteks rääkisime küll samas eesti keeles, kuid elasime väga erinevates maailmades. Mind ja majaperemeest ühendas religioonihuvi, teda ja teist külalist taimetoitlus.
Minu vastus markeeriski ühisosa puudumise kahe külalise vahel. Me vajasime jõupingutusi, et see ühisosa täiendavate jututeemade kaudu siiski leida.
Tahan öelda, et see juhtum ei olnud erandlik, vaid oma taustalt pigem tüüpiline, joonistades välja sotsiaal-struktuurse pildi meie kultuurist kui mitmekesisest kogumist erinevatest üksteisega lõimuvatest ja kohati ka põrkuvatest ideedest, praktikatest ja sotsiaalsetest gruppidest.
Teisisõnu on kõikvõimalikud erinevused olemuslikuks osaks meie igaühe argisest kultuurikogemusest. Ja seda igal pool. Sel suvel sõitsin autoga ühes Lõuna-Eesti väikelinnas ning korraga ütles mu kohalikust kaaslane aknast välja osutades:
«Näe, mustlane värvib aeda.» Selles ütluses ei olnud mingit hinnangut, see oli lihtne nending.
Pealinnas võib neid erinevusi olla rohkem kui maal, valimiseelsetes vaidlustes rohkem kui «Vabaduse laulu» kontserti jälgides.
Jehoova tunnistajad on tihedamalt organiseerunud kui taimetoitlased. Eesti keelt emakeelena kõnelevaid muslimeid on Eestis vähem kui päevas Soome laevalt Tallinna saabuvaid turiste, ent nad mõlemad on olemas.
Kui üksikisikust saab liigi esindaja
Teiseks seisneb selle situatsiooni tüüpilisus tekkinud vastanduse identiteedipõhisuses. Küsimus «Kas idud või sealihašnitsel?» ületab pelgalt maitse-eelistuste piiri. Lihasööjana tajusin ma kaaskülalist endast erinevana.
Minu kõrgkooliõpingute aastatel oli üks mu kursusekaaslasist taimetoitlane. Hoolimata sellest, et me kõik omavahel väga hästi läbi saime, pidi ta korduvalt kuulma nöökeid oma söömisharjumuste teemal.
Need ei olnud kunagi liiga jõhkrad – stiilis «küürakas, räägi veel kord oma küürust» –, ent alusemotsioon oli sama: taimetoitlus oli nöökijate jaoks pisut arusaamatu, ise endale tekitatud puue. Leebe puue küll, ent siiski puue.
Sisuliselt samasuguse loogika alusel sildistati nõukogudeaegses propagandas usklikke ja ma pakun, et vähemalt osaliselt on need stereotüübid usklikkusse suhtumises tegusad ka praegu.
Identiteedipõhises vastandumises liituvad inimene ja tema (enese)kohane idee lahutamatuks tervikuks. Sellega kaasneb tihti olukord, milles inimene idee taha ära kaob. Ta ei ole enam üksikindiviid, Jüri või Juta, vaid teatud kategooria esindaja.
Siin on aga oluline tähele panna, et sellises vastandumises käsitleb ka vastandaja ennast mitte üksikisiku, vaid liigi esindajana. Sõnaga «sealihašnitsel» signaliseerisin ma toonases vestluses enamat kui maitse-eelistust, ma andsin teada oma kuuluvusest lihasööjate loomade kategooriasse ja sellest, et sealihašnitsel on lahutamatuks osaks minu minapildist.
Identiteedipõhised vastandused kalduvad olema püsivad, sest just vastandus on suurepäraseks vahendiks oma senise identiteedi taaskinnitamisel.
1998.–99. a tegi BBC eksperimentaalse dokumentaalsarja, milles viidi lähedalt kokku vastandlike vaadete veendunud esindajad. Ühes episoodis pidid kaks Yorkshire’i ragbimängijat elama terve nädala ühe Londoni geipaari majas.
Geid lootsid, et lähem tutvus nendega aitab teistel mõista, et nad on samasugused inimesed kui teisedki ja et nende orientatsiooni ei ole tarvis üle tähtsustada.
Ragbimeestele mõjus see kogemus aga üdini negatiivselt: nad tajusid, et nende arusaam nende endi mehelikkusest on ründe all, ja eksperimendi lõpuks olid nad veendunumad homovastased kui enne.
Igaühel on mitu identiteeti
Kolmandaks: ühisosa leidmine oli siiski võimalik. Kõikvõimalikke poolkogemata ja sihilikult tekkinud vastandusi sünnib meie ümber hulganisti päevast päeva.
Minu tuttava juures me taimetoidu üle vaidlema ei läinud, ent vaidlusedki on loomulikuks osaks meie argikogemusest. Vaieldakse rahvus­identiteetide ja ajaloo, parteipoliitika, religiooniõpetuse üle ja paljudel teistel teemadel.
Hoolimata kõigest sellest ja vaidlustega puhuti kaasnevatest solvumistest on meie elu üldiselt siiski üsna rahulik. Oleme seda tüüpi vastasseisudega harjunud ega võta neid enamasti õnneks liiga tõsiselt.
Meie üheks olulisemaks kaitsemehhanismiks on seejuures asjaolu, et sotsiaalses plaanis on meist igaühel mitmeid erinevaid identiteete, millest meie minapilt välja kasvab, ning rünne ühele identiteedisegmendile ei ole seetõttu nii teravasti tajutav.
Seesama asjaolu teeb võimalikuks ka leppimise identiteedipõhiste erinevustega. Mainitud BBC sarja teine episood räägib perest, mille teismelisest noormehest sai musta metalli viljeleva skandaalse rokkbändi Cradle of Filth pühendunud fänn.
Tublidest väikekodanlastest ema ja õde jälestasid seda muusikat ja selle satanismimaigulisi tegijaid. Otse loomulikult olid nad väga mures oma pereliikme pärast.
Neile pakuti võimalus veeta terve nädal bändi tuuril koos ligipääsuga bändiliikmetele. Ja leppimine saabus – siis, kui bändi üks liige seletas emale, et ka tema ema ei suuda mõista, miks nad nii hirmsat muusikat teevad.
Mitte keegi meist ei ole ainult ühe idee esindaja: taimetoitlane, lihasööja, kristlane, uskmatu, muslim, gei, eestlane, mustlane või kes iganes. Mõni identiteedisegment võib olla teiste seast tugevamini esile toodud, kuid see pole kunagi päriselt üksi. Inimesed ja ideed ei ole lõpuni samastatavad.
Mis on selle loo moraal (kui ühel lool peab ilmtingimata moraal olema)? Kõigepealt ehk teatud vaidlusküsimuste laiemasse perspektiivi asetumine: me kõik puutume kokku igasuguste erinevustega, mida me suuremal või vähemal määral sallime. Sallivus ei ole meile võõras, pealesurutud idee – see on osa meie elust. Ja selles mõttes erinevus tõesti rikastab.
Teiseks ei tähenda sallivus seda, et kõike peaks sallima. Me peame oma identiteeti aeg-ajalt paratamatult ka negatiivselt, millelegi vastandudes defineerima. Ja doseeritud annus sallimatust võib olla vägagi tervislik. Mitte igasugune erinevus ei rikasta.
Kuid võtmeküsimus on siiski, kas meie sallimatus (mida me sageli põhimõttekindluseks armastame nimetada) on suunatud ideede või neid esindavate inimeste vastu.
Tee teisele, mida sa tahad, et sulle tehtaks, ütles kunagi Jeesus. Mina tahan, et minus nähtaks eelkõige inimest.

Ain Riistan,
teoloogiadoktor