Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Saajaist andjaiks kasvamine

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Kahel nädalalõpu päeval arutleti Tallinnas misjoni võimalikkuse üle. Küsimus välismisjonäride läkitamise kõhklevast olukorrast Eestis oli esimesel päeval nelipühikiriku majja Tallinnas kokku meelitanud ligikaudu 80 osavõtjat meilt, Rumeeniast, Saksamaalt, Lätist, Brasiiliast, Soomest, Venemaalt jm. 

«Mis elu see on, kui me ei kuuluta Jumala armastust, seda kaaslastega ei jaga?» alustas avapalvust retoorilise küsimusega peapiiskop Andres Põder, lisades: «Maised piirid siin ei loe.» Soovitused vaadata maisest kõrgemale, täites samas ustavalt oma võimalusi ja kohustusi, jäid kõlama läbi terve konverentsi, kus kõneldi välismisjoni võimalikkusest Eestis.

Misjonitraditsioonid on muutunud
Eesti Evangeelse Alliansi (EEA) misjonitoimkonna juht Mark Nelson juhtis avaettekandes maailmamisjoni olukorrast tähelepanu tõigale, et enamik tänapäeva kristlasi ei ela mitte enam heaolu-Euroopas, vaid tunduvalt vaesemates maades. Kristlikud kogudused neis aga kasvavad.
EELK esindaja EEA misjonitoimkonnas Kirsti Malmi tuletas meelde, et misjon ei tähenda enam ainult traditsioonilist kuulutustööd, vaid kasvõi paadimehi või IT-spetsialiste, kes teenindavad piiblitõlkijaid kaugetel ookeanisaartel. Noortejuht Evi Rodemann Saksamaalt kutsuski ära tundma Jumala plaani igaühe jaoks: «Mida Jumal tahab, et just mina tema tööpõllul teeksin?»

Kolme valet kummutades
Rumeenia Nelipühi Maailmamisjoni Agentuuri president Gheorge Ritisani sõnul aitab Rumeenia kristlastel misjonäre välja läkitada kolme suure vale kummutamine, mis ka teiste endise idabloki riikide kristlasi võivad kummitada. Need valed on: misjon pole mitte meie, vaid rikaste riikide töö; me pole misjoniks valmis: puuduvad traditsioonid; oleme nii vaesed, et saame vaid vastu võtta, mitte anda!
Neist on Rumeenia kirikuis Jumala sõna põhjal jagu saadud ning praegu on siit välja läkitatud 45 misjonäri, paljud neist väga rasketesse tingimustesse. Minejaid valmistatakse tööks mitu aastat põhjalikult ette ning neid asuvad toetama kindlad kogudused, kes võetud kohustust ka täidavad. Nii toimib Rumeenia välismisjonitöö peaaegu täielikult rumeenlaste endi annetuste toel. Paistis, et see ettekanne kujunes päeva kõrgpunktiks paljudele olenemata konfessioonist või misjoniorganisatsioonist.
Misjonikonverentsi juhtisid Kirsti Malmi ja Indrek Luide.

Välismisjoni võimalikkusest EELKs
Teisel päeval vaagisid EELK misjonikeskuses üheksa koguduse esindajad luterliku kiriku misjonitöö võimalikkust. Ehkki praegu pole Eestist välismaal tööl ühtegi misjonäri, on mitmed lähetuseks valmistumas.
«Välismisjon algab koguduse eestpalvest,» toonitas Eestis töötav soomlane Sakari Seppälä. «Palvetada tuleb enne, kui on teada, kas, kes, millal ja kuhu üldse tööle asub. Eriti tasub palvetada noorte eest. Teiseks tuleb õpetada koguduseliikmed Piiblit tundma,» jätkas Sakari Namiibias sündinud ja seal noorukieani elanud teise põlve misjonärina teades, mida räägib.
«Jumal on imede Jumal, kui lootuse tema peale paneme,» nõustus Laura Herm, tutvustades oma pooltteist aastat kooliõpetajana Kagu-Aasias. «Eestpalvete vägi on misjoniväljal tunda, uskumatuid asju saab selle jõul ära tehtud, mis muidu oleksid kindlasti võimatud,» teab ta kogemusest misjoniorganisatsioonis, mis sõnastas oma tegevusena evangeeliumi kuulutamise ja vaeste teenimise. Palju töötas see organisatsioon tõrjututega nagu prügimäeelanikest lapsed, prostituudid, homoseksuaalid, transvestiidid. «Tundsin, et saan seal ise midagi anda, aga vastu saan võrratult rohkem,» tunnistas ka Laura andjale osakssaavat õnnistust kui paljude misjonäride kogemust misjoniväljalt.

Misjon algab kodust
Mida teha, et see õnnistus rohkemate jaoks tegelikkuseks saaks? Misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaru tutvustas misjonäride tugikoguduste toimimise põhimõtet: misjonär saab tööd teha vaid siis, kui tal on kodumaal piisavalt eestpalvete ja annetustega toetajaid. Läkitustööga võib liituda iga kogudus, hakates misjonäri toetama.
Ehkki meie senised välismisjonärid on läkitatud koostöös Soome misjoniorganisatsioonidega, kelle kanda on olnud põhivastutus, oleks meie kirik Reinaru hinnangul küps vähemalt kolme töötegija iseseisvaks läkitamiseks. «Misjonärid ja nende töö pakuvad huvi nii koguduses kui ka laiemas kogukonnas,» tõdes Reinaru misjonäride nii innustavat kui ka ühendavat rolli, tunnistades samas: «Eks läkitustöö on olnud meie jaoks suur õppimise protsess.» Üle kivide ja kändude on tulnud õppida koostööd, märkamist, hoolimist …
Rumeenlaste ületatud kolm valet on tuttavad ka meie kogudustes. Seepärast olekski Reinaru hinnangul hea, kui vaimulikule oleks toeks misjonisekretär, kelle ülesandeks on aidata koguduses misjonimõtet arendada – iga koguduse elus saab misjonitöö väljenduda erinevalt ja võimalused tuleks endale selgeks teha. Mõnel pool aitab väljapoole suunduda ehk hea koostöö kooli või kultuurimajaga, aga misjonisammuks võib olla kasvõi kiriku koristamine, sest milline juhuslik sisseastuja räämas pühakoda tõsiselt võtaks!

Kuidas hoida sidet?
Liliann Keskinen näitas oma Piiblit, mille esilehele oli kleepsuga kinnitatud kuivatatud meelespea. «Sain selle Mordvas 3. juulil 2001 ühelt Eesti toetajalt,» on tal meeles. Kauaaegne misjonär loetles väikseid nippe, millega kaugelolija tuju tõsta: mõnelauselised sõnumid kodumaalt, kaardid eestpalvetajate tervituste ja nimedega, ajaleheväljalõiked ristsõnade või uudisnuppudega …
Sakari Seppälä kinnitas, et ühel tema toetajal Soomes on rahakotis müntide hulgas Eesti sent. Iga kord, kui see ostmiseks kõlbmatu raha pihku jääb, palvetab see inimene Eesti ja seal töötava misjonäri eest. Kirsti Malmi teab, et tema töö heaks Eestis on Soomes korraldatud kalapüügivõistlusi.
Lääne-Nigula koguduse misjonisekretär Marika Kerge meenutas aga samuti Eestis töötava soomlase Tero Ruotsala tunnistust kõige raskemast asjast misjonitööl: «See pole uue keele õppimine või uue kultuuriga harjumine, nagu tihti arvatakse. Kõige raskem on hoopis armastada Jeesust.»
See on raske iga kristlase jaoks, tunnistati pärast hetkelist vaikust koosviibimislaudade ääres. Nii ühendab see raskus kojujääjaid ja minejaid, toetajaid ja saajaid selleks, et anda armastuse kestvas ringis.
Piret Riim

Misjonitööst
Oikumeenilise välismisjoni konverentsi «Võimatu misjon?» 13. aprillil korraldas Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkond, kuhu alates märtsist 2013 kuuluvad ametlikult Eesti luterliku, metodisti, baptisti, nelipühikiriku ja vabakoguduste liidu misjoniosakondade esindajad.
Juba alates 2008. aastast oli see sõpruskond kord kuus kohtunud oikumeenilise misjoniümarlauana, korraldades näiteks misjonikohvikuid ja andes välja misjonikalendrit.
EELKst on Eesti uue iseseisvuse ajal saadetud välja neli misjonäri: 1993–2012 Anu Väliaho Venemaale sugulasrahvaste juurde, 1999–2001 Liliann Keskinen (siis veel Grünvald) Mordvasse ja 2003–2007 Omskisse, 2004–2008 Rael Leedjärv Keeniasse, 2011–2012 Laura Herm Kagu-Aasiasse.
Augustis 2013 algab Liliann ja Hannu Keskinenil perega uus misjoniperiood Peterburis Jaani kirikus.

Pildigalerii: