Esileht » Arvamused » Arvamus »

Rudjutud pilliroogu tallates

20.06.2012 | | Rubriik: Arvamus

Eesti avalikus ja usuelus on aegu ja päevi, mil inimhinged ja kehadki on eriti tundlikud, sensibiliseerunud. Üks sellistest on 14. juuni, kalendris ametlikult tähistatud kui leinapäev, mil lipud heisatakse leinalipuna. Sellel päeval, aga ka tema lähenedes või kaugenedes on iseäranis võõrastav, koguni hingevigastav mõnest lehest, raadiost, isegi kantslist näha-kuulda, et Eesti rahva vastu toime pandud ja 14. juunil 1941 eriti jõhkralt päädinud aegumatud inimsusvastased kuriteod tegelikult ei olnud miski muu kui Jehoova karistus meie rahva patuelu ja ühissüü eest.
Ja vaene Karl Reits, kellele sealjuures vahel viidatakse, olevat juba 1939. aastal Tallinna tänavatel-turgudel hüüatanud: «Häda tuleb!» ning just sel viisil ja seda ennustanud kui Jehoova karistust. Kuid teda ei võetud kuulda ja just selle tõttu 1940. aasta ja Eesti edasised hädad ja karistused tulidki. Nii veenmisjõuliselt praegugi seletatakse.
Jehoova karistuseks nimetatavate, tegelikult aegumatute inimsusvastaste kuritegude tagajärjel kaotas Eesti ligi poole oma elanikkonnast, sündimata jäänud lastest rääkimata.
ÜRO 1968. a konventsiooni kohaselt loetakse sellisteks kuritegudeks okupeeriva võimu poolt kavatsuslikult toime pandud rahvusliku, etnilise või usulise kontingendi (inimhulga) tapmist, hävitamist, küüditamist, sundasumisele saatmist, kehalise või vaimse tervise kahjustuste tekitamist.
Kui see kõik oli/on Jehoova karistus, siis on selle mõtte jutlustaja jumal ilmselt vildakalt kuri, ähvardav ja karistav, mitte aga armastav-andestav. Võib oletada, et selle jutlustaja põeb mingeid rahuldamata ründevalmiduse komplekse vm hingeelu häireid. Kas aga niisuguseid hoiakuid tohib karistusjutlusega või meedia vormis, «tuld ja tõrva» stiilis peale suruda neile, kes ootavad tröösti ja on vaimses osaduses?
Siit mõtteid edasi arendades võib jõuda järelduseni, et julmurid, tšekistid, surmamääruste täiturid, ka vägivallavõimude agendid võisid olla lausa Kõigevägevama tahte täidesaatjad.
Siit ka üsna ketserlikuna näiv tõdemus. Kui meie Eesti numbriliselt küll mitte nii suur holokaust (kr väljapõletamine, hävitamine) oli Jehoova karistus, siis milleks, kas samasuguseks pidada juudi holokausti? Kas ka karistuseks? Aga selle küsimuse eest võib tänagi sattuda kohtu alla, otse või kaude tuleriidale.
Isiklikult aga tunnen eelnimetatu puhul end kuidagi rünnatuna: minu emake, 14. juunil 1941 Haapsalus vangistatuna, pidi NKVD timuka kuuli tundma Sverdlovskis (Jekaterinburgis) oma ainsa poja sünnipäeval, 24. aprillil 1942 ja teadma, et tema lapse isa kuu aega varem sealsamas maha lasti. Kas Jehoova karistus?
Kellele ja milleks on selles ja järgmistes põlvkondades jätkuvalt vaja põhjustada taolisi küsitavusi ja hingekriise? Tean, et see põletab paljude hinge. Loodan, et sellele mõtisklusele ja küsimusele saab Looja abiga anda vastuse Eesti Kirikute Nõukogu.

Heino Noor
,
Haapsalu koguduse liige,
üks paljudest represseeritutest

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)