Esileht » Pühapäevaks » Palve »

Palve

Palve

Taevalinn, laotud õhutellistest, on vastupidav. Pilvelõhkujad ei kuku kokku. Maavärin astub ustest sisse, vaikus peos. Ainult mina liipan mööda läbipaistvaid tänavaid kodu poole. Tänada oli raskem kui teha tööd, tänusõnad läksid pidevalt meelest.

Palve

Imelik, et ma olen ikka veel elav. Ärkan. Meeled punasest unenäost pingul nagu taevas linnulaulust. Hommikune jutlus. Päev seletab lahti oma võtme: anda, anda, anda! Anda endast ära kõik, mis on öö jooksul kasvanud hinge. Anda, anda, et patulõhn ei puudutaks enam sõõrmeid. Et patt käiks kilomeetri kauguselt mööda. Anda, anda, olla puhas kui vastsündinu.

Palve

Ridala kiriku õuel iidsed kiviristid ammuste palverändurite tahutud süümepiinade ja patukahetsusega. Juba sajandeid nende ümber võililled õitsenud ja närtsinud, rannajoongi taandunud kaugele silmapiiri taha. Ristid aga tänaseni kindlalt oma kohal, tuletades meelde Jumala armu ja andestust, mis kivistki tugevam ja püsivam. Jeesuse ristis leiab lootuse ja lunastuse iga palverändur.

Palve

Tunamullune nelipühaelamus Vormsi metsas. Seni olin ainult kuulnud kirjeldusi kaunist kuldkingast, imekaunist orhideest, mida võib kevadel kohata, kui õigesse kohta minna. Kord lugesin, et Vormsi saare kirdeosas asub üks selline koht. Jah, tõepoolest, nelipüha eelõhtu rattasõidul nägin männimetsa servas põlvekõrguste varte otsas kullakarva kingi tumepunaste paeltega nii palju, et ei jõudnud üle lugeda ... Jumal, vahel tundub, et ka Sina oled varjatud, ...

Palve

Vaatan kevade rohelust kiriku altaris. Sina oled viinapuu, meie oksad. Iga pung kannab läbi talve elu tõotust, paisub ja pakatab, kuni viinapuu vägi ei mahu enam raamidesse, vaid saab avalikuks. Rohelist jõudu jätkub vaid ühenduses tüvega. Jumal, täida meid oma Vaimuga, anna julgust kasvada, muutuda nähtavaks! Luba meil olla ühendatud Sinuga igal päeval, olla iga rakuga Sinu Vaimu edasikandjad seal, kuhu Sina meid kasvama panid!

Palve

Jumal, tänan Sind ema eest, kelle kaudu kinkisid mulle elu. Saada oma Lohutaja Vaim minu ema ja kõigi maailma emade juurde! Kosuta hinge nagu soe vihm, vabasta sooritamisest, võrdlemisest, muretsemisest ja alahindamisest. Sina oled meie rõõmu ja armastuse allikas!

Palve

Masenduse raske kuub surub mind vastu maad nagu lumevaip sügisel närtsinud sõnajalad. Ent salaja, ootamatult midagi minus tärkab, ärkan Sinu armu soojuses ja märkan – lumi on läinud! Nüüd hingan taas ja lasen Sul end lahti rullida, mu Päästja! Tahan kasvada sügavamale ja kõrgemale Sinusse, ühineda laane ülistuskooriga, tantsida tuules Sinu auks ja teenida rohelise ulualusena neid, kes varju vajavad!

Palve

Mustast mullast tärkab elu, see on uus kasvamise aeg, see on uue loodu aeg, see on kevade aeg. Nii kui igatseb hing kevadet talve järel, igatseb ta pääsemist rahusse ja rõõmu, igatseb ta kasvamist vaimus, igatseb taevast aega.

Palve

Sina, Jeesus, oled hea karjane, Sa juhatad mind haljale aasale, Sa õnnistad mind kaasteelistega, ja Sa hoiad mind oma armuhõlmas. Hoia vaid, et suures ihutoitmise tuhinas ei unustaks ma tänada Sind, hea karjane!

Palve

Kevadine veetilk, mis imbub välja lumest, on märk saabuvast uuest ajast. Teda tabada on keeruline, kuid uus aeg algab siiski. Ülestõusnud Issand, kes tulid välja surmavallast, tõid uue elu igaühele, kes usub. Seda tunnistada on raske, kuid uus elu algas siiski.

Palve

Kes see on? Naelajäljed kätel ja jalgadel, lahked silmad, kutsub – tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud. Kuidas on see võimalik? Kõik ju teavad, et ta löödi risti! Surmavallast ei tulda tagasi ... Aga siiski! See on minu Issand ja minu Jumal. Ta kutsub mind, ütleb: Mina olen ülestõusmine ja elu! Ta on tõesti üles tõusnud!

Palve

Tekst ja foto: Tiiu Hermat

Kuningas tuleb. Mul pole midagi, millega talle vastu minna ... Võtaks ühe palmioksa? Kui lehvitan sellega, ehk märkab ta mind? Ehk pöörab oma palge minu poole ja naeratab? Aga need oksad on ju nii ilusad ... Kui murran, närbuvad nad varsti. Ah tühja, võtan ikka! Oksad ja lehed kasvavad uued, õied on järgmisel aastal jälle. Aga Kuningat ei kohta ometi iga päev ... Enam pole aega kõhelda – minu Kuningas tuleb! Hosianna Taaveti Pojale!

Palve

Kaunis rüü, uhke välimus püüab pilku. Nii tahaks haarata, pihkudesse peita, kõigile uhkelt näidata – näete, mida leidsin! Kas pole ta tore? Ei, ei tohi! Kauni rüü all peidus kurjus, häving ... Enda meelest õigusega – selleks ta ju loodud on ... Kes küll annaks tarkust ära tunda, mis tõeline, mis võlts? Jah, Sina, mu Isa, Sina tead. Mina alati ei tea ... Hoia mind mu teadmatusest tehtud valede valikute eest.

Palve

Vahel on tunne, et ripun kuristiku kohal ning iga hetkega libisen vaid sügavamale. Üritan end kinni hoida viimse jõuga, kuid järjest katkevad kõik niidid ... Jääb vaid üks, viimane. Kui katkeb ka see, olen kadunud ... Kuid see niidike ei katke. Sina hoiad mind ning ei lase kukkuda. Mina vaid olen see, kes seda unustama kipub ning ainult iseenda jõule tahab loota. Anna mulle usku ja teadmist, et ka kõige suuremas kitsikuses ei jäta Sa mind maha, hoiad ja kannad ...

Palve

Luba mul, oh Issand, Johannese kombel     leida varju Sinu juures,     usalduda heade inimeste hoidmisse,     olla kaitstud kogu maailma kurja eest. Luba mul, oh Issand, Sinu püha rahva kombel     olla hoitud Sinu vere väes,     kaugel eemal surmaingli mõõga ulatusest,     teel vaba rahva igavesse rõõmu. Luba mul, oh Issand, Sinu õpilaste kombel     murda leiba Sinu äratundmiseks     ja kuulda Sinu sõnu pühakirjast kõlamas,     et kord, kui langenud kõik ...