Esileht » Pühapäevaks » Palve »

Palve

Palve

Joeli pi

Muistsed meistrid Imhotep ja Hemienu     tundsid saladust, kuidas rajada maailmaimesid.     Otsisid kindla kalju,     tahusid Tura lubjakivi ja Assuani graniiti,     loodisid, joondasid, toetasid. Olen minagi ehitanud koos oma isaga –     suvilat ja korterit ja päris oma kodu. Õppinud mõistma isa,     kes on andnud mulle ellu kaasa         arusaamise sellest, mis on tähtis. Kuid Isa on õpetanud:     kõige olulisemat hoonet ei ehita         sa aasta või ...

Palve

On filosoofid õpetanud antiikaja rahvast – maailm on vaid vari, teater universumi koopaseinal ... Ja Jeesus õpetas – sellesse kiinduda pole tema laste osa. Nii tunnistan ma koos Väiksega, patuste seast esimesega, Paulusega, mehega, kes ei pidanud end vääriliseks kandma kuningalt saadud nime: Ma unustan kõik, mis on taga – mineviku, patud, tühised lootused; ma sirutun eesoleva poole, valguse poole, tuleviku poole, igavese elu poole, ...

Palve

Kate on mu silmil, Issand, ma näen Sind, aga otsekui looritatult, ma kuulen Sind, aga otsekui kinnise ukse läbi, ja tunnen Su puudutust, Su värvi, Su lõhna valevas leivas ja punavas veinis. Kate on mu silmil, Issand. Läkita oma saadikuid minu juurde, et nad paneksid oma käed mu peale, lööksid lahti silmade soomused, painutaksid pehmeks südame kivised lauad. Kate on mu silmil, Issand, kuni Sina selle tõstad. Siis ma näen selgelt, enam mitte kui ...

Palve

Suur on see, mis särab end säästmata. Põlemiseks pole vaja põhjust. Palumiseks pole vaja põhjendust. Ei ole tarbetuid tiibu. Ei ole liigseid laule. Ei ole mõttetut miilamist. Peab kandma rauda südames, et aja kukkuvad kivikamakad ei kisuks teda tükkideks. Julgus on suurim tarkus. Oma hingeloomule ustav teeb tugevamaks enese ja elu. Artur Alliksaar

Astu alla

Astu alla, rahva hulka, Õpetaja, karjane, Et ei kasvaks kuristikud, Kaljud teie vahele. Ainult käsud, õpetused, Ei need rahvast õndsaks tee, Kui ei saa sa sõbraks olla, Ega vennaks temale. Astu välja kitsast ringist, Oma silmi seleta: Hoopis uue maa ja rahva Imestades leiad sa. Kas sa tunned seda rahvast, Tema põue tuksumist, Tema rõõmu, tema muret, Vaimulendu, võitlemist? Kui ei tunne, kui ei mõista – Võõras rahvas, võõras keel – ...

Palve

Imeline tunne on olla tall, talleke, taevarohu näpsaja. Valgusel on karjusekepp peos, karjatab mind oma pika kuue kurdude vahel, silitab pilguga mu masendust, heletab selle valgeks. Heljo Mänd

Palve

Kui ma saaksin uueks täheks, Pagevaks ja valguskiireks, Oh, kui kergelt elu läheks Linnuteele tuhmeks viireks! Näeksin, kuidas hetk on ime, Tee nii pikk, et pole sihti, Kuigi syda nukkerpime, Oidu pyydes nutaks tihti, Ehk ma mõistaks viimaks kõike … Mis siis tuleb, eal ei taipa, Aga viimse leegihõike Sõlmin taeva pilvevaipa. Uku Masing

Palve

Ma olen näinud su uhkust, su au ja su alandamist. Sa kisendasid kõrbe tühjuses. Su pisarad kivistusid kiviks. Su hääl tapeti. Su haua ukselt veeretati kivi. Su kohal Õnnistaja hoidis käed. Sa tõusid Surma Hauast Laatsarus. Sa elama jää õiglasena igavesti, mu Maarjamaa. Me rahva omaks jäägu igavesti muld ja meri, paepäälsed kadakad ja põllud, kanarbik, kõik külad, linnad. Kõik linnud taeva alla. Ja rukkilill mu kodupõllul jäägu murdmata. Su kohal ...

Palve

Mäletan, kui sündisid. Mäletan sügavaid, sädelevaid öösilmi ja oma pilku. See aeg on osati nii imeline, ometi nii lihtne kui tuulevihin või helveste langemine maale. Kõike, mida pelgasin öelda, on me ammustes vestetes tallele pandud. Kõike, mida ei julenud oota, ootab mõtteis vaikselt öeldule – natuke, päriselt ... Ööd ja päevagi mäletan, Sa mu elu Issand, mis täidetud lõputu ning hoomamatuga, mu Imeline. Su taeva all seisan ja Su sünni juures, palgest palgesse ...

Palve

Ööviivus emban mõtteis tasahilju külma hõbesepa taotud mustreid, mis tuisupöörisena keerdusid su aknaklaasil. Vaata, kuis sillerdab puhkuse rahus mevaheline härmas tee, mida öös puutunud polnud ei kerjus, ei ruttaja, ei võõra mõte ... Lood Sina üksnes nii kauni tee mu aknast tuppa ja mööda vaipa mu juurde.

Ootus

Vaata, avan sulle oma kaunima õie; kuu ise sidus valguse mu külge, et noppima kummardudes meenuks sulle alandlikkus. Vaata, kingin sulle oma kaunima krooni; ööpimedus tegi selle pehmeks, et mõistaksid ilu haprust ja mu hetke õrnust. Vaata, hoidsin sulle oma kaunima ehte; koidu algus avas su silmad, et valmiks tee ja aeg selle paiga rõõmu loojani. Vaiki seni, kuni tasaseks vajub su sõna ja tahe ja tuju, mis polegi muud kui uue algus, ja mu armastus leiab sind üles. 

Ootusaeg

Minu Helgus! Kui tuul puhub taevas pilvedesse ulmad Sinu kujuks, mõtlen: kui tuled, tuled abitu, väetina, kõige kallim oled Sa maa peal! Tõstan armastuse jõuga Sinu kõige kõrgemaks! Kui vaatad taeva säras minu poole, kõige kirkamas säras, heleda aja algusena, siis minu sooviks on kummardada ja Sinu ees öelda sõnu, mis meile andsid kord, et usk ja lootus ja arm maa pealt ei kaoks: Meie Isa, kes ...

Palve

... ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest.         Mt 25:32 Tänan südame, mõistuse, meelega, tänan ema- ja kehakeelega, tänan Kuningat kirkaima kingi eest, mis inimlapsele antud – tunda rõõmu, aidates ligimest, olla head tehes õnnest kantud. Ei tea, kas kord hüva- või kurakätt, lootus püsib, usun, hea on Temagi meel, kui palves palutud ande saab saata – tahan jagada, olla õigemal teel. Andres Lehestik

Palve

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu (Lk 12:35). Suured superpoed raskelt täis firmade riideist, voolab koskede kaupa tanklais neitsiklaar õli. Öine maakera helendab valguse võrgust, linnas tähti ei paista, tule kõrval on tuli. Kas oleme valmis Tema tulekuks tõesti? Tõesti usume tõeks meie käidava tee? Kas võtsime eeskujuks meeskuju ristil, kas käivad me kõrval vennad ja õed? Andres Lehestik

Laps leidis liblikatiiva

Lihtne – leidub Ehtne lapse märkamises, lendleb kaastunde ärkamises, isa lohutuseski hõljub, paitab sõna ärevil hingekest: «Tiivakiri ei kao. Kord jällegi liblikad lendavad.»  Lihtne ja ehtne – hea, et on isad. Täname.