Sinu perekond vajab kodu, millest saanud on sõprade maja. Kuhu vaevatutel hea on tulla, valgus kätte neil näitab raja. Sinu perekond vajab kodu, kus ei pea võrdlema ennast. Saame olla, kes oleme ise: Taevaisale hinnalised! Jumal, me Isa, kuule, Sind palume! Raja kodule tugev alus kaljule. Loo püha paik armastusele. Liida ühte, anna õnnistust usaldusele. Jukka Lehtineni laulust «Kojaehitaja palve» tõlkinud Sirje Tagel Koos õdede-vendadega ...

Astusin oma meele keldrisse. Riiulid purke täis, korralikult reas, hästi hoidistatud. Aastaarvud kenasti kirjas, senimaani loetavad. Silmitsesin ja katsusin neid tasakesi ... Kolmeliitrine purgitäis soolaseid pisaraid, ohjah ... see oli siis ... Pooleliitrises purgis koorimata jäänud küsimused – just tol aastal oli saak eriti hea ... Unistuste purk pealt juba hallitanud – täiesti kasutamata! Väikeste igatsuste pisipurkides sisu kokku kuivanud – äkki ...

Sinu perekond vajab kodu, kus elu toob rõõmu ja vaikust, Sinu õnnistuse all et saaks kasvada rahu ja lootus. Sinu perekond vajab kodu, paika turvalist, kui meel on must, et haavadest räsitud hinges leida andestust. Sinu perekond vajab kodu, kus löödu rohkem ei karda, kus väliselt nii erinevad liidad Sina ühte lauda. Sinu perekond vajab kodu, kus saab toitu ka hingele siis, kui see, mis omas väärtust, jäänud elu rataste vahele. Jukka Lehtineni laulust ...

Kuhu oled Sa peitunud? Esimese samba taha? Või järgmise? Oi, seal kaugemal kumab valgus! Oled Sa seal? Ma loodan, et oled. Ma tulen, et leida Sind ja jääda Su juurde. Sinu juures on see hea osa, mille oled mulle tallele pannud. Paljud on tulnud enne mind, sellest annavad tunnistust jäljed teel ... Sinu juures on ruumi, kindlasti mahun ka mina Su jalge ette. Sa ise oled lubanud: kes Sinu juurde tuleb, seda Sa ei lükka välja ... Ma tulen.  

Toeta ei suuda ma sirutuda taeva poole, toeta jääksin vaid maad mööda roomama. Sa nägid seda ja pakkusid mulle, mida vajasin, ilma et oleksin pidanud Sinult seda küsimagi. Andsid mulle võimaluse endale lähemale jõuda, õitseda ja särada. Aita mul meeles pidada, et see on võimalikuks saanud vaid tänu Sinule. Aita hoiduda uhkusest ja ninakusest, aita hoida südames tänu ja kiitust. Vaid Sinuga, Sinu läbi ja Sinus saan ma olla see, kelleks Sa mind luua oled ...

Vali, milline tahad, mille alla oma murekoorem panna ...   Ei ole õiget ega valet risti, on rist kui märk, et Kristus on ka minu eest surnud ja üles tõusnud. Märk, et ka minu nimi on eluraamatus. Luba siis ikka mul risti juurde astuda, luba mul ikka ristimärgiga end ja oma lähedasi õnnistada. Ainult läbi risti tunnen, et oled mu ligi, ainult läbi risti tunnen, et mu elu kuulub Sulle. Juhi ja valitse siis seda, tõsta oma rist mu üle ja luba mul leida rahu Sinus.

Puud tuntakse tema viljast ... Hea puu kannab head vilja, halb puu halba vilja. Kuid selleks, et vilja kandma hakata, tuleb enne kasvada, ammutada pinnasest vajalikke toitaineid, koguda jõudu ja visadust. Palun anna siis mulle tarkust, et valida juurdumiseks sobiv pinnas, kust saaksin just seda, mida mul tarvis on. Samuti anna jõudu vastu seista tuultele ja tormidele, visadust kasvada ja sirutuda valguse poole, et kui kord viljakandmise aeg kätte jõuab, oleksid viljad ...

Kas peaksin leppima selle tõega, et: head teha tahan, kuid saavutan vaid halba, püüan parimat, kuid välja tuleb nagu ikka, on lihtne olla kuri, kuid headus vajab pingutust ... See on nii, kui püüan omast jõust ehitada uppumatut laeva, Münchhauseni kombel tõmmata end patsipidi mülkast, kuid Archimedeski vajaks maakera kergitamiseks toetuspunkti väljast. Kes päästab mind? Sest surma ihust ja lootusetust seisust? On hea tunda seda tõde, see viib edasi, ...

Äramurtud oks ei kanna vilja,     elu temas on vaid hetkeks,     siis ta närtsib ja kuivab ja kõlbab üksnes haoks. Vilja kanda saab vaid tüve küljes,     ühenduses olles juure mahlaga –, siis armastan ma ja usun, loodan. Oh, kadunud pojad ja tütred, tulge koju,     äralahutatud oksad aedniku juurde,     tema lõikab, tema poogib tagasi. Ja annab elu.

Minu uks on kaua olnud kinni. Näe – rohigi on kasvanud ta paku ette ja kõdu haaranud ta lauad-plangud. Ta taha peitsin ma kõik aarded, talendid, annid, kingitused, mis toonud Sina mulle. Liiga väärtuslikud tundusid need, et heita kaaslaste ette, kes võib-olla ei oskagi neid hinnata. Ja viskavad siis mõttetuna minema. Kuid Sina, Issand, oled andnud nad selleks, et ma kasutaksin neid Sinu kiituseks ja auks, kaasinimeste hüvanguks. Murra lahti mu uks, löö puruks ...

Mis takistab mul näha püha linna torne? Ta kuldseid müüre, pärleist aluskive?     Kas on see udu, loor või uduloor?     Või hoopis vahesein, mis seatud lahutama mind ja teda?     Et minuni vaid vaikselt kostab pühakute kutsuv koor ... Ma aiman, ma kombin, ma kujutlen – ei mitte rohkem.     Kuid luba, Issand, Peetri, Jakobi ja Jaani kombel     vaid silmapilgukski su sära näha.     Siis uskuda on kergem.

Kaugetel maadel on põnevad lõhnad, erksamad värvid ja teistmoodi teed. Rändajat veetleb kõik uus, mida kohtab. Mida ta otsib? On seiklused need. Nii nagu välgulöök vihmases öös kõik enda ümber lööb särama, hetkeks üks muster, nii tuttavlik see, koju viib väsinud rändaja. Küllap just siis, kui paar väikest kivi tolmusel teel on seikluseks saand, igatsust tunned ja rõõmuga taipad seda, mis väärtus on kodusel maal ...

On silmapiiri taha liig pikaks ajaks jäänud meremees ... Aeg ootajale olnud pikk ja mure hinges närib. Truu kaaslane ta kõrval hea sõber, kel küllalt aega nii rõõmude, kui valu jaoks, on kulda väärt. Koos oodates neil kergem seista ka siis, kui lootus hakkab kaduma. Ka siis, kui enam oodata ei ole kedagi. Sa hoia, Issand, kõiki neid, kes pikal teel, ja neid,  kes rannal oma kallist koju ootavad! Ja võta enda juurde need, kel tee ...

Iga päev sada mõtet on õhus, neid on kõikjal, kus oled või lähed. Armsa silmis, kes ootab sind kodus, võõra näos, keda korra vaid näed. Tõesti, piisab vaid pilgust, mõistmaks lausete tuuma. Sõnad kohal on enne, kui sa jõuad neid kuulda. See, mis silmade taga, jäägu ausaks ja puhtaks. Hinge aknaid võid peita, aga ennast ei suuda ...

Valgus täis soojust ja õnnetunnet, tahaks selle kinni püüda ja hoida nagu sülelast õrnalt enda ligi. Kaua-kaua ... Tunda rõõmu vaid sellest, et valgus on olemas ja mina saan seda näha. Tajuda isegi suletud silmadega. Koguda valgust ja loota, et seda jagub kõigiks pimedateks ja külmadeks õhtuteks. Olgu või mälestustes, olgu või unes ...