Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Rõõmus ja ajas koos piiskop Einar Soonega

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

Muistne tark on öelnud, et igale asjale on määratud aeg ja aeg on igale tegevusele taeva all. Meie kiriku piiskopil Einar Soonel on täitunud elatud aastate hulk, mis on ette nähtud tööks koguduseõpetajana. September 2012 oli tal viimane kuu olla Tallinna Toompea Kaarli koguduse õpetaja.

Pea 39aastasest vaimuliku ametiajast 27 aastat on Einar Soone teeninud Kaarli kogudust. Sügisel 1985 määrati ta Kaarli kogudusse. Siis oli ta juba kogenud vaimulik, olles tosin aastat teeninud Virumaal Lüganuse kihelkonnas.

Avatud suhtlemises
Mäletan tema esimest teenistust Kaarlis. Gorbatšov oli saanud kommunistliku partei peasekretäriks, kuid ajad siin impeeriumi äärealal ei olnud veel muutunud. Jutud uuest mõtlemisest ja avalikustamisest tundusid järjekordse kampaaniana. Kuid soov püsivate väärtuste järele on ka kaduvaid ideaale pakkuvas maailmas, mille kassikulla läiget tollal ei püütudki varjata, olnud ikka inimhinges olemas.
Õpetaja Soone elurõõm ja hoog köitsid noorte inimeste meeli, kuid ta ei pidanud mitte ennast oluliseks, vaid vahendas rõõmusõnumit ja kiriku õpetust. Mäletan kaheksakümnendatel toimunud piiblitunde, laupäevaõhtuseid vespreid ja külalisõhtuid. Mõtete aluseks vespritel olid õpetajate Soone ja Mihkel Kuke valikul Kempise Thomase «Kristuse jälgedes». Tollel ajal olid need sõnad vähemalt minu jaoks virgutavad ja julgustavad.
Külalisõhtutele kutsututest tuleb meelde endine Kaarli koguduse õpetaja Evald Saag, praegune akadeemik Tarmo Soomere, kes tollal ka helivõimendust Kaarli kirikusse rajas, Ingo Normet, Igor Mang, ülemdiakon Johannes.
Õpetaja Soone tutvustas meile erinevaid vagaduslaade Eesti ristirahva rikkalikust varamust. Külas käisime õigeusu, katoliku, baptisti ja teistel kogudustel. Einar Soone suunas koguduse juurde kogunenud noori olema avatud ja nägema kirikut avaralt. Teiste tavadega vendade suhtes ei saa olla suletud ja kitsarinnaline. Selline suhtumine on meie kogudusele omane siiani.
Meenuvad tööõhtud kirikus ja neile järgnenud koosistumised. Koguduse juurde tööle tulnud noortele pidasid koguduse õpetajad ühiseid vestlusi, kus räägiti nii inimestega suhtlemisest, kiriku traditsioonidest kui ka endale ja kaasinimesele vajalikust hingehoiust. Einar Soone kordas ikka oma mentori, Narva koguduse õpetaja Elmar Kulli sõnu, et inne ristiinimseks saamist tuleb inimeseks saada.Tollal kogudusega liitunud inimesed osalevad praegugi kirikutöös, olles nagu kindel alus kõigis ettevõtmistes.

Ärkamise aeg
Üheksakümnendate alguses kasvas leeri tulijate ja kogudusega sideme taastanud inimeste arv kiiresti. Läänekristlased saatsid meile humanitaarabi pakke, kohati tundus kirikuhoone muutuvat laoks. Kahel vaimulikul jätkus vaevalt aega laulatusteks, leeritundideks, ristimisteks, matusteks ja muudeks talitusteks.
Võib-olla ei olnud meil piisavalt suutlikkust liita püsivalt kõiki kiriku juurde tulijaid, kuid külvatud seeme võib vajada tärkamiseks aega. Õpetaja Soone oli juhtinud meie tähelepanu juba varem asjaolule, et ristiinimese elu ei ole vahefinišitega võidujooks, kus iga spurdiga võidakse eesmärk silmist kaotada ja hoopis eksitavale rajale sattuda. Eesmärgi saada täiuslikuks on Issand meile püstitanud. Ka kättesaamatu eesmärgi püüdlemisel ei tohi seda silmist kaotada, teada tuleb, et lähemale jõudes kasvab koorem ja suurenevad kiusatused.
Õpetaja Soone teadmisel on meie kogudus jäänud kõrvale ka mitmest EELK aktsioonist, mis võivad olla küll kasulikud, kuid liigse jõu- ja ajakuluga. Nii ei seadnud me omal ajal sisse koguduse liikmekaarte, arvatavasti ei küsi Peetrus igaviku väravas EELK liikmepiletit.
1987. aastal kutsus Einar Soone mind liituma nn dvatsatkaga, s.o vähemalt kahekümne koguduseliikmega, kes olid sõlminud täitevkomiteega kirikuhoone kasutamise lepingu. Samal aastal olin ma saanud kahekümne viie aastaseks ja võisin kuuluda vanuse poolest selleaegse põhikirja kohaselt koguduse juhatusse. Sinna mind sama aasta sügisel ka valiti.
Mäletan, et pärast täiskogu koosolekut, milleks tuli veel täitevkomiteest luba küsida, ütles Soone, et tööd tuleb teha, aga Siber on ka veel olemas.

Toimeka mehe teed
Nõukogude võim oli meie meeltes juba vankuma löönud, kuid hirm ei olnud veel kadunud. Võim oli ju endine. Hirmu taandudes kadus ka kommunistliku partei valitsemine. Einar Soone osales muinsuskaitseklubi Portaal ettevõtmistes. Muinsuskaitseliikumine oli oluline meie iseolemise tahte väljendamisel, võttes peagi suuna ühiskonna jaoks tähtsa vara – Eesti riigi – taastamisele.
Kirikuuksed olid avatud ja vaimulikud koos rahvaga ühistel palvetel nii 1988. aasta sügisel, kui Moskva võimud soovisid konstitutsiooniparandustega vähendada liiduvabariikide õigusi, ärevatel 1991. aasta jaanuaripäevadel ja veel mitmel korral. Kirikuuksed avati ja vaimulikud olid kohal ka leinapäevadel 1994. a sügisel pärast Estonia hukkumist.
Koos preester Ardalion Keskküla ja Rein Õunapuuga kutsus Einar Soone nelipühadel 1988 moodustama kristlikku liitu. Üleskutsel oli mõju. Sama aasta detsembris EKL asutati. Hiljem jagunes see Eesti Kristlik-Demokraatlikuks Liiduks ja Eesti Kristlikuks Ühenduseks. EKL oli üks kolmest organisatsioonist, mis kutsus kodanikke end registreerima esinduskogu Eesti Kongressi valimisteks.
1987. aastal valiti mind sinodisaadikuks ja järgmisel aastal ka kirikukogu liikmeks. Järgnesid aastad koos Soonega töötamist neiski kogudes.
Toimekat meest ei saa üks kogudus endale hoida. Ühel Kaarli kirikus toimunud sinodil jäi vakantseks Tallinna praosti ametikoht, mida täitma valiti õpetaja Soone. Siis valiti ta konsistooriumi assessoriks ja detsembris täitub kakskümmend aastat piiskopi ametis.
Meie kogudus kaotas, sest aega olla koos oma õpetajaga jäi vähemaks. Kuid Soone oli meile õpetanud, et kogudus on ainult Kiriku, usklike kogu kohalik esindus. Vaimulike ettevalmistuse, emakeelse pühakirja ja teiste usuelu jaoks vajalike asjade ja tegevuste eest hoolitsevad teised kiriku organid peapiiskopi juhtimisel.
Piiskop Soone koostööoskuse tõenduseks on ka tema korduv valimine Eesti Kirikute Nõukogu presidendiks.

Kaasteelisena eluteel
Kakskümmend seitse aastat ühes koguduses on tööeast üsna pikk aeg, üle veerandsajandi. Muutused on toimunud järk-järgult, kuid olnud päris suured. Taastunud on koguduse juures mitu töövaldkonda, millest omal ajal võis vaid unistada. Igaüks võib endale soetada Piibli, mida ei pea enam salakaubana üle piiri tooma.
Jumalateenistustel on suurenenud armulaualiste hulk ja armulaua seadmine on teenistuse keskseks osaks. Varem oli õpetaja jutlus pikem ja lisaks oli pihikõne, nüüd on need meie koguduses lühenenud, kuid ajal, kus meie ümber on nii palju sõnu, peab valima, kui palju ja millal öelda.
Piiskop Soone jutlustes ei kuule tema isiklikke muljeid ja mälestusi, sest kantslis on ta kiriku teenistuses. Samuti ei koorma ta kirikulisi keerukate teoloogiliste küsimustega. Jutlus  on tema esituses inimest julgustav ja ustavaks jäämisele kutsuv. Armuvahendid olgu toeks inimesele tema eluteel. Jutlus on teenistusel loetud pühakirja seletuseks. Kirik on seal, kus kuulutatakse rõõmusõnumit ja jagatakse sakramente. Piiskop Soone on öelnud, et kantsel ei ole inimesena inimestele meeldimise koht. Ta on manitsenud olema ettevaatlik pühakirjast lemmikkohtade valimisega, sest nii võib kergesti hakata pidama osa tervikust suuremaks.
Ehk terviku leidmise püüd on põhjustanud sageli ka tema põhjaliku kaalumise otsustamise eel. Kaaslastele võib otsustamisega ootamine tunduda juba venitamise või otsustamatusena, kuid nii mõnigi kord selgub, et tegelikult polnudki vaja otsustada, sest küsimus lahenes ise. Samas võib piiskop Soone olla ägedaloomuline, kui tegemata on asjad, mis oleks juba ammu pidanud olema tehtud.
Mul on hea meel, et saan olla eluteel piiskop Einar Soone kaaslane nii töistel kui lõbusatel, argi- ja pühapäevadel.
Raske on iseloomustada teist inimest, kui ennastki ei mõista. Üritasin kirja panna muljed, mis mulle on jäänud koos oldud ajast. Muistne tark, nentides, et igal asjal on aeg, jätkab. «Mis kasu on töötegijal sellest, mille kallal ta vaeva näeb? Ma olen näinud tööd, mida Jumal on andnud inimlastele, et nad end sellega vaevaksid. Kõik on ta omal ajal hästi teinud; ta on nende südamesse pannud ka igaviku; ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni.»
Ka oma mõistmatuses võime olla rõõmsad, et meid on lunastatud aja kaduvikkusest.
Vootele Hansen,
Tallinna Kaarli koguduse juhatuse esimees