Rohkem lapsemeelsust

Jumalat peab austama sellepärast, et ta on nii suur, ja last sellepärast, et ta on nii väike – on üks kirikuisa tarkus. Lastest rääkivatest kirjakohtadest just sageli ei jutlustata. Samas lapsed oma olekuga peavad jutlust meile, oma meelest suurtele.
Välismaale lahkujad põhjendavad oma minekut väikese palga ja halva suhtumisega. Palga tõstmine on riigi võimuses, aga kutsuda meeleparandusele kiriku osa. Sel teemal on ka Ramo Pener kirjutanud 19. oktoobri Eesti Kirikus.
Eri vanuses lapsed tormasid mulle tundi. Üks tüdruk istus kogemata toolist mööda ja potsatas põrandale. Kõigil läksid näod naerule. Ainult kõige väiksem poiss jäi tõsiseks ja küsis: «Kas said haiget?» Tuleb tuttav ette, et kui keegi on elus kukkunud ja haiget saanud, vaadatakse teda iroonia ja üleolekuga. Samas on miljonärist ajalehepoisiks kukkunud inimesed ise mõnigi kord tõusnud uute inimestena ning hakanud nõrgemaid tähele panema.
Laste juures imetlen nende avatust, laia huvideringi, võimet tähele panna ja imestada Jumala loodud ilu üle. Nagu Kristusel, on ka laste keel kujundlik ja isikupärane. Kartmata näida rumalad, on neil alati küsimusi. Kui piiblitunnis kellelgi midagi küsida pole, siis see ei tähenda, et oleme palju arukamad kui Jeesuse jüngrid.
Lapsed ei hädalda ega räägi tühja juttu. Tagarääkimise kohal räägivad nad pigem nagu kirjanikud oma tegelastest – ilma soovita neid alavääristada. Loomulikult on neil asjadest oma arvamus. Laps on julge ja hakkaja, sest elab oma elu ja otsib oma lahendusi.
Tõesti on raske ette kujutada, et ilma lapsemeelsuseta võiks vastu võtta Jumala riiki. Tõesti, ma ütlen teile, kes Jumala riiki vastu ei võta nagu lapsuke, see ei pääse sinna sisse! (Lk 18:17)
Lihtsus, siirus ja silmakirjalikkuse puudumine on ilmestanud pühasid läbi ajaloo. Nagu möödaminnes on nad saanud andeks anda ja halba unustada, mis enesekeskse inimese puhul on suur kangelastegu. Ei lapsed ega lihtsad inimesed otsi palke teiste silmast, sest nähakse neid patte, milles ise osaletakse. Siin ka üks põhjus, miks lapsepõlv oli ilus aeg.
Lapsed ei muretse, sest nad usaldavad oma vanemaid. Inimene hakkab enda silmis kasvama ja unustab, et temalgi on Isa taevas. Nii hakkab elu kaose ilmet võtma. Hommikujutluses võrreldi elu paljudes peredes lahinguväljaga, kus kaotajaks on lapsed.
Eesti ajal on kogutud tavaliste inimeste elulugusid. Inimestele on vaja, et keegi neid tõsiselt võtaks, nende loo ära kuulaks. Valdavalt on need inimesed pidanud läbi elu minema vaeslastena, Jumalat tundmata. Kui nad ka kunagi on ristitud ja leeritatud, on nad kiriku silmis maksuvõlglased. Kuid kas kirik pole ka neile võlgu nende loo ärakuulamise ja selle vaimuliku mõtestamise?
Olen aastaid lastega töötanud ja neilt mõndagi õppinud, mida olin unustanud. Arvan, et väljendan ka tädi Maali soovi, kui ütlen, et meie kirik võiks olla natuke vähem asutusemeelne ja rohkem lapsemeelne. Ei usu, et tuleb aeg, kus inimeste südametes pole enam üldse kohta Jumala jaoks.
Evi Sepp Amblast

Toimetuse kirjakast
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee