Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Ristimärk: elu ja surma piiril

14.12.2005 | | Rubriik: Teoloogilist

Ristipuude teema on ajaloolise Võrumaa
matusekombestiku lahutamatu osa, kinnitab folklorist Marju Torp-Kõivupuu. Omad
kogemused selle rahvakombega on igal piirkonna vaimulikul. Kas puusse
ristimärgi lõikamine on kristlik või paganlik toiming?

«Elu ja surma piir on marginaalne.
Ristipuud osana Lõuna-Eesti matusekombestikust markeerivad seda piiri nähtaval
(asudes maastikul) ja vähemnähtaval (kajastudes rahvajutu repertuaaris) moel,»
kinnitab Marju Torp-Kõivupuu, kes on ristipuude temaatikat uurinud paarkümmend
aastat. Tema selgitusel elab iidne tava tänapäeval edasi vaid ajaloolise
Võrumaa kirikukihelkondades; mujal Eestis ning meie naaberrahvaste, näiteks
soomlaste ja lätlaste  juures on varem
elusolnud tava erinevatel põhjustel hääbunud. «Julgen väita, et Kagu-Eesti
ristidega puud on ainulaadsed kogu Euroopas, et mitte öelda – kogu maailmas,»
rõhutab Torp-Kõivupuu.  

Kooljahirmu avaldus

«Neljapäeval, 3. oktoobril oli matus
Kerepäälse külas ja tehti rist tee ääres kasvava männi sisse, see oli selle
sama talu mets ja seal oli enne juba tehtud riste puu sisse,» vastab
siinkirjutajale Vastseliinast õp Toivo Hollo, kui palun jagada oma kogemusi
vaimulikuna. Vastavad teisedki vaimulikud ajaloolise Võrumaa aladelt ja neil
kõigil on oma lugu ning kommentaar.

«Tõenäoliselt tulebki puusse risti
lõikamise traditsiooni algupära otsida eelkristlikust animistlikust perioodist,
kus surnute hauatagust elu kujutati varasema elu jätkuna selles metsas, kuhu
laibad jäeti või hiljem ka maeti,» selgitas Marju Torp-Kõivupuu, lisades
juurde, et pühad hiied olid ilmselt algselt matusepaigad ja hiiepuudes elasid
tollaste uskumuste kohaselt lahkunute hinged edasi.

Eesti usundis ei pääsenud hing manalasse,
kui surnule polnud ohverdatud, tõrjemaagiliste toimingutega tuli takistada
nende teed matusepaigast koju. Varasemal ajal riputati mälestusohvrina puu
külge värvilisi lõngu ja paelu. Ristiusu levides kinnistus kurja tõrjevahendina
ristimärk ning süvenes uskumus, et kodukäija ristist ei möödu. «Ristipuid võib
käsitleda ka kui hiiepuid ja ristimetsatukki vaadelda kui tänaseni säilinud
pühasid hiisi, kuhu on kinnistatud lahkunute hinged,» märgib Torp-Kõivupuu.

«Ma pean seda kooljahirmu avalduseks. See
tähendab, et ristimärk on arvatavasti üks kaitserituaal surnu tagasi pöördumise
vastu elavate juurde – miks muidu seda märki tehti talu piiril,» mõtiskleb
Ameerikas eesti kogudusi teeniv õp Heino Nurk, meenutades aega, mil oli Räpina
koguduse vaimulik.

Sest nii on alati tehtud

Esivanemate sajanditetagune usurituaal on
jõudnud tänasesse. On tüüpiline, et tihti ristimärgi tegijad ei analüüsi ise,
millest ja milleks see. «Urvaste mail on veel säilinud puudesse risti lõikamise
traditsioon. Lõigatakse seal, kus on säilinud vanad hiied. Tuleb ette, kus minu
käest küsitakse, miks seda tehakse. Arvatakse, et tegemist on kristliku matuse
juurde kuuluvaga,» räägib Urvaste õp Üllar Salumets.

«Rosma kalmistu külje all on segamets, kus
just männipuu koorde lõigatakse ristimärk. Noorem rahvas teeb seda sellepärast,
et «nii on alati tehtud»,» kirjeldas enda tähelepanekut Võrumaa päritolu Pindi
diakon Mait Mölder.   

Ta lisab: «Olen kohanud Võru valla ümbruses
kommet, et ristimärk tehakse surnu talu piiridest väljudes talumaade ühele
viimastest puudest.»

Ristipoeg risti lõikamas

«Virumaalt Lõuna-Eestisse tulles olin
kõigeks valmis, ent vaat, ometi sain esimesest matusest shokitaolise elamuse:
matuserong seiskus järsku, autokastist hüppas välja mees, puss käes. Küsisin
ehmunult, mis juhtus ja mis toimub.

Rahulikult vastati mulle, et kadunukese
ristipoeg läheb risti lõikama,» meenutab Põlva koguduse õp Üllar Kask esmakohtumist
kombega, millest on tänaseks saanud tihti esinev element tema poolt
läbiviidavatel matustel. Ristilõikamise tavast laiemas ringis tihti ei räägita,
nii jääb mulje, et kommet aktiivses kasutuses ei eksisteeri ning väljaspool
traditsiooni kandjate ringi ei teata sellest.

«Ristilõikamise kommet Karula kihelkonnas
ei ole, küll aga naaberkihelkonnas Harglas (Saru ristimetsad on suuremad
Lõuna-Eestis) ja Mõnistes ja Varstu pool. Kuna olen põlvalane, olen sellega
kokku puutunud juba lapsepõlves ja hiljem vaimulikuna Põlva kihelkonna
lõunapoolsemas osas matusetalitusi pidades. Puutun ristilõikamisega tihti
kokku, viimati Tsoorust lahkunut saates üleeile (23. oktoobril – toim.),»
räägib Karula diakon Enno Tanilas.

Austusest esivanemate vastu

Kui komme on algselt paganlik, siis kuidas
seletada ja hinnata, et see on jõudnud kristlikku konteksti, et seda peetakse
tihti kristliku matusetalituse osaks?

«Lõuna-Eesti maapiirkondade matusekombed
sisaldavad endas palju erinevaid usundifenomenoloogilise taustaga rituaale,
mida kohalik rahvas peab iseendastmõistetavaks ka kristliku matusetalituse
juures, ristilõikamine on üks nendest,» selgitab Marju Torp-Kõivupuu.

«Tegu on rikkusega, Võrumaa kultuuri
omapäraga, mida tuleb kõigiti hoida, säilitada, nii nagu hoiame ja säilitame
päikese tõusuni esivanemate põrmude puhkamise paiku. Ristimärgi lõikamine
(perekonna) ristipuusse on alati seotud koduga, kodunt viimase ärasaatmisega,
kodu on aga igale eestlasele püha,» kinnitab Tanilas.

Rahvast liitev tava

«Hinnangut on raske anda. Ühest küljest
võiks see olla usutunnistus ja rahvast liitev tava, kõik teevad ju risti,
pealegi samas kohas,» otsib Valga praosti kt Vallo Ehasalu vastust küsimusele,
kas tegemist on kristliku toiminguga. Ta lisab: «Mingi mõte risti väest selles
ju on, kuid vildak, kuna väljendab kartust surnu ees.»

Diakon Tanilas on aga kindel, et ristimärgi
usaldamisega inimeste juures on tegu usu teoga. Ta rõhutab: «Ristimärk
lõigatakse sagedamini just tõsiste kirikuinimeste viimasel teekonnal. See on
kohalik komme, mida on vaja kaitsta, sest enne meid on teinud seda meie isad ja
nende isad. Tean, et selle paikkonna eripära praktiseerimine koondab ja ühendab
inimesi, annab neile seesmise ühtsustunde. Tegemist on ka osaga n-ö
leinatööst.»

«Kui tahavad teha, las teevad. Matusel
tuleb arvestada leinajate sooviga,» leiab õp Salumets.

Õpetaja Hollo arvab: «Kui see usk elab
inimeste südames, on hea. Või nagu Paulus on öelnud, et sõna «rist» on
pahanduseks neile, kes hukka lähevad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala
vägi.»

Mait Mölder Pindist teab siiski: «See on
tugev ebausu kombestik, millest kristlikku sõnumit tuleb väga hoolega otsida,
ja kaheldav on, kas seda sealt siis leida on. See kombestik on segunenud
kristliku sümboolikaga, kuid mitte kristliku sõnumiga.» Ta lisas juurde, et on
lasknud rahval toimida, nagu selles piirkonnas on kombeks olnud, «sealjuures
hoides matusetalituses kindlana sõnumit Kristuse ülestõusmisest, milles meil on
lootus igavesele elule».

Puudub pühapuid kaitsev seadus

Möödunud aasta tõi ristipuude teema
avalikkuse huviorbiiti läbi kurva sündmuse: mitu ristimetsatukka (näiteks
Rõuge-Sänna teel) sai riigimetsa majandamise seisukohalt raieküpseks ja
lageraie käigus võeti maha ka ristidega puud, sama tuli ette mitmel
erametsamaal. Markantsem näide pärineb aga veel k.a maist, kui Põlva Rosma
kalmistut maanteest eraldavast ristimetsast võeti teelaienduse eesmärgil maha
umbes 80 ristimärkidega põlispuud.

See tekitas avalikkuse meelepaha ja viis
ühtlasi tõdemuseni, et seadusandluses on olulised lüngad. Marju Torp-Kõivupuu
hinnangul on tegemist hoolimatu suhtumisega kohalikku pärandikultuuri:
«Kindlasti oleks saanud leida mõistlik kompromiss, kuid see eeldab avatud
suhtlemist erinevate osapoolte vahel: maaomanikud, kohalik omavalitsus,
muinsus- ja looduskaitsjad, pärandikultuuriuurijad jne.»

Tema sõnul ei ole pühapuid ja looduslikke
pühakohti kaitsvat seadust. Ristipuude traditsioon on siiani püsinud nn
tavaõiguse toel – kohalikud metsamehed on ristidega puud võimalusel kasvama
jätnud.

Septembris kokku tulnud ristipuude ümarlaud
arutas, kuidas veel kasvavaid pühapuid paremini kaitsta. Hädavajalik on luua
tänapäevane internetipõhiselt kasutatav andmebaas, kuhu oleks sisestatud kõik
pühapuud ja maa omanikud, millel puud kasvavad. Just info puudus on siiani
sillutanud tee mitme ristipuu langetamiseni. 
Eesti roheliste liikumise jurist Liis Keerbergi eestvõttel on peatselt
esmane andmebaas ka avalikkusele kättesaadav.

Igavikuteedele läinud sugupõlvedele mõeldes
tõuseb meelde minevikupärand: usutleme, kas meist jääb märk tulevastele
põlvedele. Üheks nähtavaks tähiseks on Võrumaa ristipuude ristimärk, mis
markeerib elu ja surma piiri olles lüliks paganliku eilse ning kristliku
tänase/homse vahel.

Liina Raudvassar

Üks kommentaar artiklile “Ristimärk: elu ja surma piiril”

  1. Külaline ütleb:

    Njah, võõraid paganlikke elemente kasutatakse ju kristlikus kombestikus küll. Kui midagi oma aga säilinud on, siis on see kindlasti paha ja paganlik.
    (Pagan – ei miskit muud, kui põliselanik, pärismaalane)

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)