Ristiinimesed, hoidkem kokku

Miks peaksid kristlastest haritlased koonduma, see küsimus ei tekkinud vaid minul, kui ma laupäeval Tartu ülikooli senatisaali kristlastest teadlaste-õppejõudude sümpoosionile jõudsin.
Seda kahtlust puudutas oma tervituses retoorilises võtmes ka usuteaduskonna dekaan Riho Altnurme, küsides humoorikalt, kas on ikka välistatud, et kristlastest raudteelased, kes sarnaselt kristlike arstide, ohvitseride ja meremeestega oma organisatsiooni on loonud, liipreid kõrvuti asetamise asemel risti ei pane. Mõistagi oli see öeldud umbes kolmekümne kohaletulnu naerutamiseks, mitte tõsiseltvõetava küsimusena. Kui me kõneleme teaduse ja religiooni dialoogist, siis tegelikult räägime väärtuste dialoogist, kinnitas dekaan samas.
Just sellest väitest kujunes, vähemalt minu jaoks, ürituse mõtet avav võti. Ühesuguse väärtussüsteemiga inimesed hoiavad kokku, sest jagavad ühiseid tõekspidamisi. Just sellepärast on inimestel ajast aega kombeks liituda ühendusteks, et olla solidaarsed. Ja just sellepärast koondusid prof Tõnu Lehtsaare eestvedamisel esimesele foorumile ka Eesti kõrgkoolide kristlastest õppejõud ja teadustöötajad, et otsida isekeskis vastuseid küsimustele religiooni, teaduse ja ülikoolis õpetamise teemal. Loomulikult võib kahelda, et kui jutt on teadusest, siis millist rolli mängib siin teadlase religioosne maailmapilt, hea teadus peaks olema üldse väärtustevaba, aga teisalt on (teaduslikult) ammu klaar, et inimene on siiski jagamatu tervik, kes nii tööl, kodus kui puhkehetkel juhindub oma valikutes ühtedest väärtuskategooriatest.
Akadeemik Tarmo Uustalu kinnitas, et ei näe enda jaoks teaduse ja religiooni dialoogis probleemi, sest tunnetab ennast Jumala tarkuse tööriistana. Ka prof Anne Kull pehmendas oletatavat jäikust mõistete teadus ja religioon vahel, kinnitades, et paljud teadlased alustavad oma karjääri armumisest maailma, puutudes seega kokku religiooni keskmes oleva mõistega armastus; samuti võib teaduse uurimisobjektiks juba iseenesest olla religioon.
Liina Raudvassar