Esileht » Arvamused » Kolumn »

Riiklikud ja isiklikud suhted

23.05.2007 | | Rubriik: Kolumn

Ehkki Tallinna pronksmehega seotud uudised on praeguseks enamasti ajalehtede esikülgedelt taandunud, ei lõpe selle temaatikaga seotud arutelud veel niipea. Kestavad ju edasi selle sündmusega kaasnenud majanduslikud, sotsiaalsed, integratsioonilised mõjud. Küllap võib poliitikute tegevust või tegematajätmisi lõpmatuseni analüüsida. Samas huvitas mind selle kõrval ka isiklikum küsimus: kuidas tõlgendavad siinseid sündmusi minu tuttavad Venemaal? Kas suhted nendega jahenevad? Kas tuttavate kohtade külastamine Peterburis on sama meeldiv kui aastapäevad tagasi? 

Mäletan päris hästi oma esimest Peterburis käiku. See oli ühe Pärnumaa kolhoosi organiseeritud reis Egiptuse vaarao Tutanhamoni hauast leitud esemete näitusele. Siiani seisab silme ees noorelt surnud vaarao kuldne surimask – hiljem olen sellel teatavat sarnasust tabanud mõningate õigeusu ikoonidega. Peterburist jäid tookord meelde veel kirikute kullatud kuplid, rikkalikud muuseumid ja hoolimata kärarikkusest suhteliselt sõbralik rahvasumm. Sedasama kogesin ka oma viimasel külaskäigul Neevalinna nädalapäevad tagasi.

Loomulikult ei taha ühe inimese silme läbi nähtut üldistada, kuid kartused halvustavast suhtumisest Eestisse ei osutunud tõeks. Poes hakkas ikka silma Eesti kaupa, pahatahtlikke loosungeid ega boikotile kutsuvaid silte ei kohanud. Nagu ikka pakkus see suur linn avastamiseks midagi uut.

Seekord sattusin õigeusklikele eestlastele ehitatud Püha Issidori kirikusse, kus oli teeninud ka märterpiiskop Platon ja märterpreester Karp (Elb). Nõukogude ajal ühiselamuna ja töökojana funktsioneerinud kirik toimib taas pühakojana. Seal käib intensiivne remont, töötab pühapäevakool ja raamatukogu. Loomulikult on luterlastele eelkõige oluline Peterburi Jaani kirik, kuid Rimski-Korsakovi prospektil asuv Püha Issidori kirik, mis käesoleval aastal tähistab sajandat aastapäeva, on samuti väärt sisseastumist. 

Loomulikult usuvad paljud inimesed Venemaa ametlikku retoorikat, kohtasin neid ka oma tuttavate hulgas. Aga oli päris palju teistsuguseid arvamusi. Õhtul istusime paari tuttavaga välikohvikus, arutasime pronksmehega seotud sündmusi ja küsisin ühelt oma sõbralt, mis võiks tema arvates olla Venemaa valitsuse kõige targem tegu.

Sõber ütles, et Venemaa peaks viivitamatult tagastama Eestile olulise sümboli, presidendi ametiketi, kuid tema arvates peaks ka jätkuvalt rõhutama, et monumendi teisaldamine võinuks toimuda pärast 9. maid. Kahjuks võib arvata, et niisugust nõu Venemaa valitsus kuulda ei võta.

Image
Toomas Jürgenstein

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)