Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Riik minu südames

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Riik on rühm inimesi, kes elab ühel kindlalt piiritletud territooriumil ja allub ühele ja samale riigivõimule. Prantslased kirjutavad sõna «Riik» suure tähega. See on moraalne isik.On rahvaid, kel on oma riik, etniliselt ühtlane moodustis, kus riigikeelena kehtib kodaniku emakeel. Kuid on ka rahvaid, kes peavad elama etniliselt võõra riigi raamides ja korraldama oma olemasolu ning tegevuse seaduste järgi, mis neile nii-öelda väljastpoolt peale surutakse.
Kristlane on põhimõtteliselt riigitruu kodanik, ükskõik millises riigis ta elab. Olge kuulekad Riigi juhile, kirjutab apostel Peetrus (1Pt 2:13–14), sest tema seisab esimesel kohal, ja valitsejatele, sest ta on neile teinud ülesandeks kurjategijate vastu võidelda ja julgustada neid, kes teevad head. Paulus omalt poolt väidab, et inimene peab alistuma neile, keda Jumal on seadnud valitsema, ja et need, kes keelduvad, hakkavad sellega vastu Jumala seatud korrale. Apostel arvab, et kodanik peab kartma Riigi autoriteeti ainult siis, kui ta ise teeb kurja; võimukandjad on Jumala teenrid, kes oskavad hinnata heategusid (Rm 13:1–5).
Paulus ja tema lugejad elasid Rooma impeeriumis ja selle seadusandlus tundus enam-vähem kõigile õigustatud. Riigivõim tagas kogukonna sisemise rahu ja majandusliku heaolu. Asotsiaalne hoiak võis luua ainult tasakaalutust.
Kahjuks kasutatakse seda kirjakohta veel meie ajastul teatavatel imperialistlikel maadel ja nende kolooniates, kus soovitatakse kristlastel vaikida vägivalla, ebaõigluse, majandusliku röövimise ees.
Siinkohal meenub üks nende mentaliteeti iseloomustav lause Lõuna-Ameerika märtrina surnud piiskopilt Romerolt: «Kui ma vaestele süüa annan, siis öeldakse, et ma olen pühak, kui ma aga küsima hakkan, miks vaestel süüa ei ole, siis peetakse mind kommunistiks!»
Kristlase ülesandeks on kuulutada ning seletada Kristuse õpetust ja ise selle õpetuse järgi elada ning tegutseda. See reegel kehtib ka sotsiaalsel, poliitilisel ning etnilisel pinnal. Riigil on tähtis osa meie elus, aga Riigist kõrgemal asub see, mida me nimetame jumalariigiks ja mille seadustel on absoluutne väärtus. Seda kinnitab ka Peetrus süneedrioni ees: inimene peab ennekõike Jumala sõna kuulama, ja mitte inimeste oma (Ap 5:29). Jeanne d’Arc väljendab sama mõtet, kui ta oma kohtunike ees ütleb, et «kõigepealt tuleb teenida Jumalat».
Inimeste riiki peab respekteerima, aga teda tuleb lahus hoida jumalariigist. Seda tunnistab Jeesus ise, kui talle esitatakse küsimus, kas on lubatav Rooma okupandile «kohturaha anda» või mitte. Ladinakeelse Vulgata järgi kõlab vastus järgmiselt: Reddite ergo quae sunt Caesaris, Caesari, et quae sunt Dei, Deo. «Andke siis keisrile, mis on keisri oma, ja Jumalale, mis on Jumala oma.» (Vanemas kirjakeeles: «Andke keisrile, mis keisri kohus, ja Jumalale, mis Jumala kohus.») Vt Mt 22:17–21.
Nõnda on siis kristlasel kaks riiki või kaks polis’t (kreeka polis tähendab linna, poliitilist kogukonda), ja seda toonitavad ka mõtlejad nagu Augustinus, Clairvaux’ püha Bernard, Aquino Thomas.
Kuigi inimeste riigil on vähem kaalu kui jumalariigil, ei tohi ta sellest eemale hoiduda. Ühiskondlik kooselu nõuab kõigi osavõttu poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike probleemide lahendamisest. «Kõigil ja igaühel isiklikult on õigus ja kohustus poliitilisest elust osa võtta,» kinnitab Johannes Paulus II. Kristlikult orienteeritud tegevus avaldab alati positiivset mõju. Võib öelda nagu Pius XII, et riigiasjadega tegelemine on «ligimesearmastuse kõige kõrgem vorm».

Seal, kus Riigi seadused Jumala seadustega kokku langevad, võib kristlane rahulikult elada. Aga patt lõhub pidevalt sidemeid Jumalaga, ja Riik võib olla niisama perversne kui meie kõik. Piiblis seisab ju ka, et mitte Jumal üksi ei anna inimestele võimu – mida peab respekteerima –, vaid ka Saatan, kes – Johannese järgi – valitseb maailma (Jh 12:31). Vt ka Jeesuse kiusatus kõrbes (Lk 4:3–7).
Järelemõtlemisele inspireerib samuti Paul Valéry definitsioon: «Riik on tohutu suur olevus, kohutav, debiilne. Silmapaistva võimsuse ning saamatusega kükloop, Jõu ja Õiguse koletislik sünnitus.»
Kristlasele annab Püha Vaim võimaluse jumalariigi seadusi ära tunda ja inimliku Riigi raamides rakendada. Seda ülimat moraalset mõõdupuud nimetame südametunnistuseks.
Mis on südametunnistus? Kardinal Newman nimetab seda «esimeseks Kristuse vicarius’eks («asemikuks»). Ta on Jumala hääl». Või siis ka Jumala hääle kaja meie südames; või veel «inimese kõige salajasem keskpunkt, pühapaik, kus ta on üksi Jumalaga ja kus Tema hääl teeb end kuuldavaks» (Vatican II, Gaudium et Spes. 1965).
Südametunnistus ei otsusta spontaanselt, vaid eristab kõigepealt Head ja Kurja, lubatut ja lubamatut. Teda ei saa emotsioonide hulka arvata.
Mõni kuritegelik ettevõte võib äratada vastikustunnet, tülgastust, isegi ajada meeleheitele. Aga kui inimene ei oska või ei taha häält oma südames kuulda võtta, siis on tema reaktsioon tavaliselt taunitav: antud patuolukorrale lisab ta omalt poolt veel mõne patuteo.

Irene Tedersoo jutustas ühest seigast, mida ta oli ise pealt näinud. See juhtus Tartus juuniküüditamise ajal. Rühm vahistatud mehi, kes olid Siberisse määratud, liikus vaenlaste valve all raudteejaama poole. Kõnniteel seisis linnarahvas ja vaatas tummalt seda kurba rongkäiku. Üks naine tundis vangide seas ära oma mehe, puhkes kõva häälega nutma ja jooksis talle järele. Vene sõduril hakkas naisest hale, ta haaras mehe käisest ja tõukas ta rivist välja, sundides kiiresti kaduma.
Paarkümmend meetrit edasi kahmas sõdur tee ääres seisjate hulgast huupi ühe mehe, kes pidi siis äsja pääsenu asemel küüditatavatega kaasa minema.
Mis toimus sõduri peas? Kas ta märkas äkki, et oli nõukogude inimest häbistava «ebaseadusliku» teoga hakkama saanud, või kartis, et kui kõrgem kontroll leiab ühe inimese puudu olevat, siis saab tema raske karistuse? Ja siin ei mõelnud ta enam, et ka sellel tundmatul mehel, kes nüüd pidi Siberisse sõitma, võis olla perekond, naine ja lapsed, kes teda taga nutma jäid.
20. sajandi räpane ajalugu kubiseb lugudest, mis illustreerivad eurooplase moraalset tasakaalutust.
Sakslaste kolmanda riigi arhiividest on leitud huvitavaid detaile ühe hävituspataljoni kohta, kelle ülesandeks oli juute likvideerida. Meestele oli jäetud vabadus otsustada, kas nad võtavad tapmisaktsioonist otseselt osa või mitte. Ainult vähesed keeldusid. Ja nende motivatsioon ei olnud mitte headus või kaastunne, vaid… argus! See tähendab seda, et nende närvisüsteem oli liiga nõrk. Nad ei suutnud ohvrite suremist pealt vaadata, kuid paistab, et kellelegi ei tulnud mõttesse tapmist hukka mõista. Nõnda seisid mittetegijad moraalselt ikkagi tegijate killas!
«Mu kommunistlik südametunnistus on puhas,» kirjutas Grigori Mairanovski, Stalini «doktor Surm», kes oli saanud ülesandeks leiutada mürk, mis tapab, kuid jääb autopsia puhul avastamata. Uurimisprogramm nõudis lugematuid ohvreid. Nende agoonia kestis vahel mitu päeva. Mairanovski sisemist rahu ei kõigutanud ükski kannatus, aga tema labori töötajate seas läks mõni hulluks või võttis endalt elu. «Mürgikabineti» enesetappude puhul kerkib sama küsimus: mis võis olla sellise otsuse peapõhjus? Nõrkus? Tasakaalutus? Labori tegevuse moraal-ne hukkamõist?

Jumalariik minu südames on sinna graveerinud oma seadused. Aga seadused ise ei asenda südametunnistust. Nad ainult valgustavad seda ja annavad mulle võimaluse ära tunda, mis on õige. Otsus oleneb siis minust endast. Ja seda ei saa keegi muuta. Moraali valdkonnas jääb viimane sõna isiklikule südametunnistusele. Aquino Thomas kinnitab südametunnistuse õigsust ka siis, kui see eksib.
Peab aga teadma, et südametunnistus ei ole sõel, millega saab automaatselt eristada head kurjast. Filosoofid ja teoloogid seletavad, et südametunnistus pole staatiline väärtus, vaid suhe Jumalaga, mis areneb ja täieneb ning mida peab toitma palve ja pühakirja tekstiga. (Katoliiklaste puhul nimetatakse ka sakramentide osatähtsust südametunnistuse vormimisel.) Pauluse kirjades esineb see sõna 14 korda. Apostlile tähendab südametunnistus «jagatud teadmist»; see pole kunagi autonoomne, vaid kujutab endast kahekõnet Püha Vaimuga. Ja ühendus Püha Vaimuga on kristliku elu eesmärk, ütleb Sarovi püha Serafim.
Südametunnistuse järgimine nõuab julgust ja vahel isegi kangelaslikkust. Nii näiteks oli Belgia kuningas Baudouin valmis oma kuningaametist loobuma, et mitte alla kirjutada aborti lubavale seadusele, mille parlament oli märtsis 1990 vastu võtnud. Kirjas peaministrile seletab Baudouin, miks ta peab seda seaduseprojekti kardetavaks, ja kuigi ta teab, et paljud kaaskodanikud ei saa temast aru, on ta sunnitud kuulama oma südametunnistust. Südametunnistusvabadus kehtib kõigile Belgia kodanikele, miks siis mitte kuningale?
Thomas More, Inglise kuninga Henry VIII kantsler ja saadik, kes julges kritiseerida oma peremehe keerulisi ebaseaduslikke abielulugusid, pidi oma põhimõtete pärast surema. Tema unistas maapealsest riigist, mis kindlustaks respekti vaimse autoriteedi vastu, ning samas ajalise võimu väärikuse ja südametunnistusvabaduse. «Ma ei ole kohustatud oma südametunnistust kohandama ühe kuningriigi seadustele, kui need seadused on vastuolus kogu ristirahva tõekspidamistega.» Ometi tunnistab ta enne hukkamist, et jääb truuks Jumalale ja kuningale, «aga kõigepealt Jumalale».
Maapealse riigitruuduse üheks oluliseks märgiks võibki olla kriitika või isegi vastuhakk. Kristlane teab, et ükski rahvas ega riik ei püsi kaua, kui ta ei tunnusta Jumalat ja Jumala seadusi. Ainult jumalariik kodaniku südames õpetab ehitama ilmalikule Riigile tugevaid alusmüüre.

Eesti Kiriku konverentsil «Kirik ja rahvusriik» 8. septembril 2007 Tartus.

Image
Fanny de Sivers

Vaimu vili on headus. (Gl 5:22)
Südamlikud õnnesoovid sünnipäevaks, rohket Jumala õnnistust ja hoidmist kõigil elutee radadel!
Eesti Kiriku toimetus
26. oktoobil sai Fanny de Sivers 87aastaseks.