Esileht » Arvamused » Kolumn »

Retoorika-sõjast sisulise aruteluni

14.12.2005 | | Rubriik: Kolumn

Arvan, et täna
usundiõpetuse üle toimuv debatt on suures osas muutunud väärtuspõhiseks
propagandasõjaks. Usundiõpetusele hariduses suuremat kaalu soovivad inimesed
väidavad, et see ei ole kristluse-keskne ega mõjuta lapse otsustusi.
Usundiõpetuse arvustajad on teinud lihtsalt valesid järeldusi. Näiteks

Arvan, et täna usundiõpetuse üle toimuv
debatt on suures osas muutunud väärtuspõhiseks propagandasõjaks.
Usundiõpetusele hariduses suuremat kaalu soovivad inimesed väidavad, et see ei
ole kristluse-keskne ega mõjuta lapse otsustusi. Usundiõpetuse arvustajad on
teinud lihtsalt valesid järeldusi. Näiteks religiooniõpetuse ainekavast, kus
öeldakse, et esimeses kooliastmes (soovitavalt 8aastastele lastele) õpetatakse
muu hulgas loomislugusid, piiblilugusid, kristlikke pühasid ja ka «usu mõju
inimese elule».

Eelmisel neljapäeval telesaates «Unetus»
toimunud arutelus esindas usundiõpetusse skeptilisemalt suhtuvaid ringkondi
peaaegu ainuisikuliselt Robert Lepikson ning vastaspoolt Pille Valk, kirikute
esindajad, usuõpetuse kogemusega õpilased ja õpetajad. Arutelu käigus võis
kuulda, et kirikud ja kristlased loodavad usundiõpetuse tunnist lisaks
teadmistele ka muutust ühiskondlikes väärtustes, mõju laste väärtushinnangute
kujunemisele, kaitset ateismi eest (sellise mõtte ütles telesaates EEKBLi
president Joosep Tammo), usulist käsitlust sellest, «kust inimene tuleb ja kuhu
läheb», tutvumist absoluutsete väärtussüsteemidega tänapäeva relatiivses
ühiskonnas. Kokkuvõtvalt öeldes loodetakse vastukaalu nendele väärtustele, mida
õpetab lastele kaasaegne liberaalne-sekulaarne haridussüsteem ja ühiskond.

Kui ma kohvilauas kristlastega vestlen,
siis nii me enamasti mõtlemegi. Isegi kui usundiõpetuse ainekava eesmärgiks on
informatiivne ja vaid vajadusest (st Eesti ajaloost ja kultuurist) tulenev
keskendumine peamiselt kristlusele, on idee maailmareligioonide lõikes
neutraalsest usundiõpetusest kristlaste seas vägagi ebapopulaarne. Seetõttu
tekib küsimus, kas usundiõpetuse arvustajad on kõigest valesti aru saanud?

Ainekava ju tõesti ei lähtu
maailmareligioonidest, kuigi lühiülevaade antakse ka nendest. Ning kui sellist
ainet läbiks ühe protsendi asemel 50% Eestimaa lastest, siis võib arvata, et
koos sellega muutuksid Eesti ühiskonnas ka arusaamad väärtustest ning kiriku ja
kristluse  rollist inimelus ja
ühiskonnas. Usukauged või usuvaenulikud inimesed ei soovi seda ei ühiskonnas
ega ka oma lastele. Usklikud aga soovivad seda nii oma lastele kui ühiskonnale
ning teinekord ka usuleigete vanemate lastele.

Väited nagu «kust me võtame pädevaid
õpetajaid» või «aine ei mahu õppekavasse» juhivad seejuures sisulistest
küsimustest vaid eemale. Teoloogia-hariduseta ja usukaugetele inimestele ei
pruugi õpetajad kunagi «pädevaks» saada ning mis on ikkagi reaalseks
probleemiks, kui ajalootunni raames võib nii õppekoormuse mahtu suurendada kui
ka anda teadmisi religioonidest? Paistab, et rohkem pinget põhjustab fakt, kui
usundiõpetust õpetab koolis usklik inimene, mitte niivõrd see, mida ta õpetab.

«Unetuse» saates torkas silma, et
emotsionaalsed veendumused olid inimestel hästi paigas, kuid usundiõpetuse
põhiküsimustes oli segadus suur. Nii oli saatejuhtidel väga raske sõnastada
saate lõpuküsimust, kuna osalejatel polnud selge: kas Eestis üldse plaanitakse
kohustuslikku usundiõpetust või on tegemist kuidagi uuel moel vabatahtliku
usundiõpetusega; on probleem selles, kas usundiõpetus peaks olema eraldiseisev
aine (nagu ta praegu on?) või peaks seda õpetatama ajaloolaste poolt ja
laiendatud ajaloo tunnis (ehk kaotama usundiõpetuse kui eraldiseisva aine); kas
internetis kõigile tutvumiseks olev usundiõpetuse programm on õpetajale
soovituslikuks abimaterjaliks, üheks võimalikest usundiõpetuse programmi
variantidest või lõpetamata tööversioon?

Enne seda, kui koolisüsteemis toimuvad
usundiõpetusega seoses mingid muutused, on vajalik saavutada küllaltki
laiapõhjaline avalik konsensus tehtavate muudatuste osas. Sealhulgas jõuda
retoorika-sõjast sisulise aruteluni.


Alar Kilp

6 Kommentaari artiklile “Retoorika-sõjast sisulise aruteluni”

  1. Külaline ütleb:

    kas te olete jälginud, peamiselt netikommentaarides, millised on usundiõpetuse vastaste argumendid? vastu ei olda niivõrd ÕPETUSELE, kui KIRIKULE. esile tuuakse kristliku kiriku kuriteod minevikus ja olevikus. kahjuks tundub, et inimestel on suuresti õigus. jätame mineviku kuriteod ja vaatame praegust olukorda. iseäranis luteri kirikus. koguduste nõukogu ja juhatuse moodustavad suures osas inimesed, kel on kõrge ühiskondlik positsioon ja paks rahakott, ent kes ei tea praktiliselt midagi kristlusest ega huvitugi sellest. tõelised, pühendunud kristlased on enamasti “reakristlased” ja nendesse suhtutakse koguduses kui pööblisse. samas on kirikus juhtpositsioonil olevad inimesed valmis “kõike roppust ahnesti tegema”, s.t nende eluviisid on otse öeldes kõlvatud ega ole kooskõlas kristlike väärtustega. vaimulike hooramistest, korruptsioonist, raha- ja võimuahnusest ja muudest pahedest ei maksa rääkidagi.väga-väga palju olen kohanud inimesi, kes on olnud ustavad kiriku liikmed, aga kellele kirik on ränka ülekohut teinud. see on meie oma kõlvatus, mis on eesti rahva meie ja kiriku vastu häälestanud. jõuga usundiõpetuse juurutamise asemel tuleks alustada pigem üleüldisest meeleparandusest, oma vigade tunnistamisest ja kahetsemisest ja kõlvatusest loobumisest.

  2. Külaline ütleb:

    15.12.2005 13:50:35
    to Alar! Sa kirjutad …

    “Arutelu käigus võis kuulda, et kirikud ja kristlased loodavad usundiõpetuse tunnist lisaks teadmistele ka muutust ühiskondlikes väärtustes, mõju laste väärtushinnangute kujunemisele, kaitset ateismi eest …”

    Alar, TÕDE on:
    1. See, keda Jumal on lugenud väärt olema aluskivil (1Ko 3,11.), muudab Jumal ise ka kõik tema väärtushinnangud …

    2. Ateismi positsioon on parim TÕE raja olemuse tunnetamisel Pühas Kirjas …

  3. Külaline ütleb:

    Kui sool kaotab oma maitse, siis visatakse ta välja kõigi tallata. Just see ongi juhtunud kristlastega Eesti ühiskonnas.

  4. Külaline ütleb:

    Rong on läinud! By-By kristlased! Enne järgmist 800 aastat pole mõtet üritadagi. Meie oma kalleid lapsi teil vaimselt (äkki ka füüsiliselt) vägistada ei luba!
    —– Sellises vaimus netikommentaare on massiliselt. Inimestele tuleb siinkohal õigus anda! Kõlvatu kirik saab levitada ainult kõlvatust…

  5. Külaline ütleb:

    To kommentaator Eks seda kõlvatust on ikka väljaspool kirikut rohkem kui kirikus.Siinkohal ka kivi teie kapsaaeda-mittekristlased.Kui on suur soov sõnasekka öelda,siis loeks parema meelega ikka konstruktiivset kriitikat.Muidugi on kristlased eksinud minevikus ja eksivad tänapäevalgi.Sellegipoolest kulla ristisõdade aegsed kommentaatorid,uurige ajalugu ikka paremini,küll siis ka teadmised tulevad,mida teistele kasvõi netikommentaarides jagada.

  6. Külaline ütleb:

    Loe esimest kommentaari, see on vastus sulle.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)