Esileht » Arvamused » Kolumn »

Respect, man!

25.03.2008 | | Rubriik: Kolumn

Paavst Benedictus XVI seekordse läkituse «Urbi et orbi» sõnumi varjutas ülestõusmismissa, mille käigus katoliku kiriku pea ristis islamist lahti öelnud ajakirjaniku Magdi Allami, kes võttis enesele kaunikõlalise itaaliakeelse ristinime Christiano. Ent kuidas seda öist häppeningi Vatikanis hinnata: oli see provokatsioon või lääneliku usuvabaduse aate demonstreerimine, oli see ikka arukas samm paavsti poolt, kes küll kutsunud inimeste religioossete tunnete austamisele, ent ometi korduvalt islamimaailma pahameele ära teeninud? Aeg on hakata sõlmima kihlvedusid, kas moslemimaailm reageerib juba tavapäraseks saanud mürgeldamise ja lippude põletamisega, hakkab sama pidulikult presenteerima islamisse pöördunud kristlasi või lüüakse mõned Jeesuse jüngrid tõe selgitamise huvides lihtsalt risti.
24. märtsi Postimehes nägi trükivalgust Jeroen Bulti arvamuslugu «Islam ja sõnavabadus – Euroopa lõhestajad», milles võrreldakse Taani karikatuuriskandaali ja Hollandi parlamendisaadiku Geert Wildersi valmistatud islamiteemalise filmi «Fitna» põhjustatud pahameelt. Autor ütleb: «Moslemitel on igati õigus solvuda, aga miks ei ole keegi neist tulnud siis mõttele luua (koomiline) film või ka karikatuur sellest «dekadentlikust ja materialistlikust» läänest? Vastus on õige lihtne: nagu kõiki jumalakummardajaid, pimestab ka moslemeid täielikult veendumus, et just nemad esindavad absoluutset tõde. Seepärast peavad nende arvates end õigustama just ateistid ja teised vaba mõtte esindajad, kes söandavad seada kahtluse alla religiooni «loogika» ja julgevad pilgata 1500 (islam) või 2000 (ristiusk) aastat kestnud iidsete muinasjuttude ülistamist.»
Sõnavabadus on seega absoluutne õigus, mida ei saa piirata respect ühegi religiooni ega isegi Scouts-pataljoni ees.
Aeg-ajalt kurdetakse, et eestlased on tänamatud ega oska austust üles näidata. Ärapanemine, ilkumine ja parastamine on rahvuslikud spordialad, mida harrastatakse erakordse innukusega. Kummalisel moel iseloomustab meid samal ajal haiglane huvi selle vastu, mida teised meist arvavad ning kuhu me kõikvõimalikes edetabelites platseerume, ülim tundlikkus kriitika ning auhaavamise suhtes, seda nii oleviku kui mineviku osas. Oleme ikka valmis kritiseerima lääneriike, kes pärast Teist maailmasõda polnud piisavalt resoluutsed nõukogude annektsioonipoliitika hukkamõistmisel. Ent vaadates, kuidas Eesti poliitikud hindavad Hiina käitumist Tiibeti aladel, näeme samuti, kuidas reaalpoliitika kergelt varjutab aated.
Kipub olema nõnda, et nõuame küll enese suhtes austust, aga ei leia, et oleksime ise seda kellelegi võlgu. Vist seepärast ei leidnud kuigi suurt toetust Valdo Randpere ettepanek minna terves ühiskonnas üle sinatamisele. Kellele see meeldiks, kui iga suvaline naga teda tänaval sinataks? Jumalat sinatame küll, nagu teisedki rahvad, aga eesti keeles puudub seda familiaarsust kompenseeriv viisakuspöördumine: tiitel «Issand» kõlab ju pigem pärisnime või akadeemilise kraadina. Sakslane ütleb Herr nii Herr Scmidt’ile kui Herr Gott’ile. Inglane sinatab aga üksnes Jumalat ja kõnetab teda kõrgaadliku, lordina. Eestlasele vist säärane lipitsemine ei sobi. No respect, man!


Urmas Petti

2 Kommentaari artiklile “Respect, man!”

  1. Veiko Vihuri ütleb:

    Tervitused loo autorile ja teistele. Jäi pisut hämaraks, kas öise häppeningi all on mõeldud ülestõusmismissat või ristimistalitust või konkreetselt Allami ristimist. Võõrsõnade leksikoni järgi on häppening “improviseeritud etendus või mingi idee kohane spontaanne provotseeriv etendus, mis hõlmab ühtaegu kujutava kunsti, muusika, tantsu ja sõnakunsti sugemeid; pop-arti üks liik”. Kas autor peab improviseeritud või spontaanseks provotseerivaks etenduseks ülestõusmismissat kui sellist või seda, et juhtumisi lasi üks avalikkusele tuntud tegelane end ristida?

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)