Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Repliigi korras

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Lugesin huviga Mati Maanase juhtkirja eelmises kirikulehes. Assessor kirjutab: «Mulle tundub, et luterliku vaimulikkonna ridades valitsevad tõsised erimeelsused, mis ühel päeval võivad üle kasvada kirikulõheks.»
Nõustun erimeelsuste diagnoosiga, lõhenemise prognoosiga aga pigem mitte, kuna jagada saab seda, mida jagub. EELK pisenemise taustal võrduks ühe grupi eraldumine ilmselt enesetapuga. Olulisem on ehk erimeelsuste põhjustes selgusele jõuda. Näiteks nõnda: probleem on kiriku toimetulek sekulaarses ühiskonnas, üksmeelt ei leita aga võimalikes lahendustes.
Retsenseerisin just peagi ilmuvat teadusartiklit (reeglite järgi autorit teadmata), milles kirjeldati strateegiaid, mida viimase kahesaja aasta jooksul sekulariseerumise vastu võitlemisel kasutatud.
19. sajandi revolutsioonide ajastu valdav mudel oli püüd ühiskonda rekristianiseerida n-ö ülalt alla, koostöös ilmaliku valitsusega, tagades kirikute finantseerimise, kohustusliku usuõpetuse ja seadused, mis kindlustaksid traditsioonilise religiooni positsiooni.
20. sajandi totalitaarsete režiimide tingimustes ja ka mõnes sõjajärgses liberaalses ühiskonnas leidis kasutamist teine strateegia, eraldumine vaenulikest ideoloogiatest, getostumine ja subkultuuri loomine, mis iseloomustas mitte üksnes sekte, vaid ka katoliiklust veel möödunud sajandi kuue-seitsmekümnendatel aastatel.
Kolmas strateegia, dialoog nn progressiivsete jõududega, tunnistab, et kirik on osaliselt ise süüdi raskustes, mille all kannatab moodsas ühiskonnas. Kristlik «keel» ja kujutlused tuleb kohandada teadusliku maailmapildiga ning omaks võtta uus arusaam kõlblusest, mis ei mõistaks moraali muutumatu seadusena.
Ning neljandaks evangeliseerimine alt üles, kus usu sisu jäetakse muutumatuks, aga moderniseeritakse selle kuulutamise meetodeid. Tuntuimaks näiteks USA evangelikaalid rokkmuusika saatel toimuvate suurkogunemiste, massimeedia osava kasutamise ja otsese poliitikasse sekkumisega.
Kõigil neil strateegiatel on oma tugevad küljed, paraku pole ükski otsustavat edu saavutanud. Milline siis valida või kuidas neid kombineerida?
Mati Maanas leiab, et «kiriku lõhenemist ainult käsu ja rividrilliga ära ei hoia, kuid vajadus karmi käe ja tugevama keskvõimu järele on selgesti tuntav».
Esimese ja teise nimetatud strateegia puhul on juhtimise tsentraliseerituse kasu mõistetav. Tugeva keskvõimu puuduseks on aga alati olnud, et kui kala hakkab mädanema peast, siis mida suurem pea, seda suurem häda roiskumisest. Kolmas ja neljas strateegia eeldavad aga ebasümmeetrilist taktikat, omamoodi partisanisõda, mis tähendab, et tugevdamist vajaksid hoopis alumised juhtimistasandid. Kuidas siin kokkuleppele jõuda?
Viimaks, vaimulike eetikakoodeksi osas olen Mati Maanasega sama meelt, sest ükskõik, mis kirja pannakse, ilma sisemise kompassita võib viimselt kehtima hakata ikka Carlos Ruiz Zafóni sõnastatu: «Inimene nagu üks korralik ahv kunagi on ühiskondlik loom ning teda iseloomustavad semutsemine, onupojapoliitika, sahkerdamine ja keelepeks – mis moodustavadki talle omase kõlbelise käitumise skeemi.»

Petti,Urmas

 

 

 

 
Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist