Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Religioon ja poliitika Euroopas, Ameerikas ja Venemaal

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

30. augustil toimus Tartus kahepäevase konverentsi «Religioonitolerants: võimalus, kohustus, vastutus» raames sessioon teemal «Religioon ja poliitika». 

Kolm väljapaistvat sotsiaalteadlast analüüsisid sessioonil religiooni ja poliitika suhteid Ameerika Ühendriikides, Lääne-Euroopas ja Vene Föderatsioonis.

Mahukaid raamatuid riigi ja kiriku suhetest Euroopa Liidus (mis on ilmunud saksa, inglise, prantsuse, itaalia, hispaania, tšehhi ja ungari keeles) avaldanud Gerhard Robbers kõneles teemal «Euroopa religioonipoliitika». Trieri ülikooli avaliku õiguse professor leidis, et viimastel aastakümnetel ei toimu Euroopas enam sekulariseerumist, vaid usk on saanud eurooplastele taas oluliseks, ning kõige suuremaks väljakutseks – mitte probleemiks! – Euroopas on kujunenud islam.

Moslemeid on Euroopas üle 15 miljoni ning näiteks Saksamaal on moslemite suht-arv elanikkonna hulgas viis korda suurem kui oli juutide suhtarv aastal 1932. Prantsusmaal on üritatud muuta usku eraasjaks ning kui sel moel usulist vähemust ja usulist erinevust justkui enam polegi, siis pole justkui ka probleemi. Kuid usulise erinevuse pelgalt ignoreerimine probleeme ei lahenda.

Traditsioonilistes riigikiriku süsteemides (Skandinaaviamaad, Inglismaa, Kreeka) on samuti lahendamata probleeme, sest riigikirikutega aktiivselt seotud inimesi napib – näiteks anglikaani kirik on Inglismaal muutunud usulise vähemuse esindajaks –, mistõttu ka selline asjade korraldus pole täna enam lahendus. Lahendust nägi Robbers sallivuses, mis lisaks usule sallib ka kultuurilist erinevust ning püüdleb sellise ühiskonna poole, kus usuliste vähemuste usk ja kultuur on osa ühiskonna üldisest kultuurist.

Ameerika Ühendriikide usu ja poliitika teemal rohkelt artikleid ja mitu raamatut avaldanud Jeremy Gunn pidas konverentsil ettekande teemal «Religiooni roll Ameerika Ühendriikide välispoliitikas». Gunn tunnistas, et USA-le on tehtud etteheiteid, miks ta juba kümmekond aastat hindab usuvabaduse olukorda kõikides maailma riikides.

Ehkki osalt võib selline kriitika olla õigustatud – usuvabaduse ülikõrge tase teeb USAst endast erandi maailma riikide hulgas, mistõttu ameeriklastel on raske objektiivselt teiste riikide suhteid religiooniga hinnata –, siiski leidis ettekandja, et USA-l on ka oluline missioon aidata kohalikke usulisi vähemusgruppe, kes võitlevad erinevates riikides võrdsete usuliste õiguste eest.

Londoni ülikooli King’s College’is töötav Marat Šerin kõneles usuvabadusest Venemaal. Ühelt poolt on Venemaal kasvanud usuline paljusus pärast riigi poolt kehtestatud ateismi, teiselt poolt on Venemaal pikaajaliste usutraditsioonide olukord – sh islami oma – märgatavalt vähem väljakutseid tekitav kui Lääne-Euroopas. Väljakutsed Venemaal seostuvad pigem katoliiklaste, protestantide ja uususunditega.

Šerin määratles usulist sallivust (ehk konverentsi peateemat «religioonitolerantsi») kui valmisolekut jagada ühiskondlikku ruumi võrdsel alusel nendega, kellel on erinevad uskumused. Ning aastal 2005 oli Venemaal erinevaid usugruppe palju – rohkem kui 200 erinevat usulist liikumist ja üle 21 000 usulise rühmituse, sh moslemeid elanikkonnas 10–12%, nominaalseid õigeusklikke 70%, katoliiklasi 4% ja protestante 2%.

Usugrupid on Venemaal piirkonniti väga erinevalt esindatud. Näiteks protestante on elanikkonna seas oluliselt rohkem ida pool Uuralit ning moslemeid suuremates linnades, ainuüksi Moskvas on neid umbes miljon. Vähem või rohkem usulist sallimatust leidub Venemaal kõigi usutraditsioonide järgijaskonnas. Peamiste usulise sallimatuse põhjustena nimetas Šerin enamuskogukonna suhtumist vähemustesse, etnopoliitikat, soovi leida ühiskondlike probleemide süüdlast (patuoinast) ja sotsiaalkultuurilist võhiklust (harimatust).

Alar Kilp