Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Relativismist

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Ikka ja jälle kurdetakse sellele üle, et meie ajastul ei ole enam absoluutseid autoriteete, et neid ei ole ka kirikus, ja selles nähakse tõsist probleemi. Nii inimlikust kui ka kristlikust-teoloogilisest vaatenurgast võib sellest täiesti aru saada – meie elu on ebakindel, eksistents ohustatud ja mida teravamalt inimene seda tajub, seda rohkem igatseb ta kindluse ja selguse järele.

Nagu «demokraatia», «sekulariseerumine» ja «liberalism» on üheks paljukardetud sõnaks meie kirikus «relativism».

Filosoofias mõistetakse relativismi all tunnetusteoreetilist seisukohta, et inimene ei haara tõde vahetult, vaid n-ö läbi oma isiku ning seetõttu sõltub tõde (vähemalt teatud ulatuses) teda tunnetava isiku vaatenurgast. Teoloogilises mõttes tähendab relativism seisukohta, et me ei haara Jumala ilmutust vahetult, vaid üksnes pühakirja kaudu, mille mõistmiseks on vaja arvestada situatsiooni, milles Jumala ilmutus aset leidis, keelt ja maailmapilti, mille kaudu see on meile edasi antud, ning viimaks ka pühakirjatekstide mitmeti tõlgendatavust.

Selline konteksti arvestav lähenemine Jumala ilmutusele on 20. sajandi Euroopa evangeelsele teoloogiale tõepoolest tunnuslik, kuid see ei ole tunnuslik mitte ainult teoloogiale, vaid kogu tänapäevasele mõtlemisele ja vaimsusele. 

Ikka ja jälle kurdetakse sellele üle, et meie ajastul ei ole enam absoluutseid autoriteete, et neid ei ole ka kirikus, ja selles nähakse tõsist probleemi. Nii inimlikust kui ka kristlikust-teoloogilisest vaatenurgast võib sellest täiesti aru saada – meie elu on ebakindel, eksistents ohustatud ja mida teravamalt inimene seda tajub, seda rohkem igatseb ta kindluse ja selguse järele.

Teoloogiliselt väljendatuna on see küsimus inimese õndsuskindlusest, küsimus sellest, kas inimene võib oma lunastuses kindel olla. Me teame, et see küsimus vaevas kord kirikuisa Augustinust ja meie usuisa Lutherit ning küllap on vaevanud kõiki tõsiseid kristlasi läbi aegade. Ilmselt peab iga kristlane sellele küsimusele ise Jumala ees seistes vastuse leidma, kuid on tähelepanuväärne, et Lutheri ja ka paljude hilisemate evangeelsete teoloogide veendumus on olnud, et õndsuskindlus on võimalik.

Luterlikust vaatenurgast on õndsuskindlus võimalik ja põhjendatud, kui see põhineb usul Jumala armusse, mis Kristuses on ilmunud. Jumala arm ei ole midagi endastmõistetavat, kuid Lutheri meelest võib üksnes sellele rajada meie lunastuse. Jumala arm ei ole aga midagi suhtelist, relatiivset, vaid on absoluutne, sest tema allikas, s.t Jumal, on absoluut.

Selle teadmine ja uskumine peaks olema vastus küsimusele, kas me peame kartma relativismi. Me peame seda tõesti kartma juhul, kui meie õndsus sõltub arvukate ilmutatud dogmade uskumisest, mis pretendeerivad absoluutse tõe väljendamisele, ning allumisest kiriklikele ja muudele autoriteetidele, mis tahavad samuti olla absoluutsed. Aga kui meie õndsus taolistest asjadest ei sõltu, siis on hirm relativismi ees põhjendamatu.

«Kristlik relativist» teab, et ta elab maailmas, milles kõik muutub, kõik on mõistetav vaid oma kontekstis või taustsüsteemis, ja ta võib sellega rahulikult leppida, sest ta usub, et on miski, mis ei ole relatiivne ja see miski, Jumala arm Kristuses, on tema elu ja olemise sügavaim põhi. Ja samal ajal ka vägi, mis vabastab inimese tema eksistentsi lõhestatusest ja võõrandatusest ning kingib talle uue olemise.

«Kristlik relativist» ei pelga olla ka kriitiline, sest ta teab, et kõik see, mis on objektiveeritav, mis allub mõistuslikule analüüsile, allub ka kriitikale. Jumala arm ei ole objektiveeritav, sest tema allikas, s.t Jumal, ei ole objektiveeritav ega mõistuslikult analüüsitav ja seepärast ei ole seda ka võimalik kritiseerida.

Kritiseerida saab vaid erinevaid inimlikke arusaamu Jumalast ja Tema armust ning teoloog peabki seda tegema, kui ta näeb, et Jumalat püütakse objektiveerida, näiteks nii, et Temast tehakse üks (mis siis, et ülim) olend teiste olendite hulgas (mille eest on 20. sajandi teoloogidest hoiatanud eriti Paul Tillich) ja Piibli antropomorfisme (väljendeid, mis kõnelevad Jumalast otsekui inimesest) tõlgendatakse sõnasõnaliselt, või kui ta näeb, et mõni huvigrupp püüab Jumala absoluutsele võimule viidates muuta absoluutseks, s.t väljaspool kriitikat seisvaks, oma võimu. Paraku võib kiriku ajaloost tuua viimase kohta rohkesti näiteid.

Lisaks teoloogilisele õigustatusele on relativismil veel ka intellektuaalne õigustatus. Inimene on loodud mõtlevaks olendiks ning koos sellega on antud talle ka võime asju mõistusega vaagida ja kriitiliselt hinnata. Ja inimene peab seda võimet kasutama. Meie intellektuaalne ausus lihtsalt sunnib meid olema relativistid, sest me teame, kui palju on loodud maailmas suhtelisust ja kui palju sõltub asjade erinevast tõlgendamisest.

Me ei saa loobuda intellektuaalse aususe nõudest ka kristlastena, sest meie usk ei saa rajaneda valel, silmakirjalikkusel ega tegelikkuse sõgedal eitamisel, mille üheks väljendusvormiks on kujutlus «selgest ja lihtsast maailmast», milles pole relatiivsust, vaid saab rajaneda üksnes ristiusu seesmisel tõejõul. Seda teades ei ole meil vaja karta ka «hirmsat avastust», et peaaegu kõik peale Jumala ja Tema armu on relatiivne.

Jaan Lahe,

Viimsi koguduse õpetaja