Rehepapluse viljad II

Eelmises Eesti Kirikus kirjutatud arvamuse ajaks
polnud mulle teada veel politseis avastatud korruptsiooni ulatus. Vahepeal
selgus, et tegemist oli vähemalt kahtkümmet politseinikku haarava laialdase
süsteemiga, kus telefonikõnede kaudu tehti kiiresti kindlaks altkäemaksu
pakkujate usaldusväärsus ning võeti karistust asendav raha lahkesti vastu.
Lisaks selgus, et ühe tollipunkti töötajatest olid peaaegu kõik (!) pistist
võtnud. «Midagi peab Eesti riigis väga mäda olema, kui niisugune süsteem sai
tekkida ja töötada,» tõusis mõttesse kurbvihane küsimus

Siiski pole kirjeldatud sigadused ainult õigussüsteemi asi,
vaid see puudutab meid kõiki. Endise liikluspolitsei komissari Indrek Sirgi
sõnul pakuvad altkäemaksu reeglina vahelejäänud ise. Vähem levinud on juhud,
kus politseinik ise pakuks altkäemaksu võimalust. Tähendab, paljud autojuhid
peavad pistise andmist loomulikuks. On aga veel kaudsemaid seoseid. Altkäemaksu
pakkujad olid kõik kellegi sugulased, õpilased, võib-olla ka koguduseliikmed.
Kooliõpetajana pean mõtlema, kas ma olen õpilaste õpetamisel/kasvatamisel
midagi valesti teinud. Küllap peavad samuti mõtlema patustanute emad, isad,
sugulased ja sõbrad jne. 

Hinnangud rahvusele võivad olla lugupidavad, sõbralikule
naabritevahelisele purelemisele viitavad, kuid ka väga karmid. Loodusest,
loomadest ja inimestest  vaimukaid
raamatuid kirjutanud Gerald Durrelli viisid tema reisid sageli Aafrikasse.
Mitmes tema poolt kirjeldatud dialoogis ja situatsioonis esineb seal hõim, keda
kutsutakse iibo ja kellesse teised hõimud suhtuvad põlgusega segatud umbusuga.
Rahvas, kelle tunnuseks on massiline pistisevõtt, ei ärata samuti austust.

Kõige raha eest ostmise teema pole võõras ka Piiblile.
Apostlite tegude raamatust võib lugeda, kuidas nõid Siimon tuleb hõbedaga
apostlite juurde ja soovib Püha Vaimu ja sellega kaasnevat meelevalda osta.
Peetruse vastus on radikaalne: «Hävigu su hõbe koos sinuga, et sa arvad Jumala
andi saavat raha eest!» (Ap 8:20) See on väga sarnane autojuhiga, kes raha abil
tahab endale ausust tagasi osta.   

Kunagi suhtusin ka mina skeptiliselt Rootsi
printsipiaalsusesse, kui minister Mona Sahlin sai ametist priiks pärast seda,
kui ta krediitkaarte segi ajades ehk maksumaksjate raha eest oli endale
poolkogemata sukkpüksid ostnud. Küllap algab ühiskonna puhastumine
printsipiaalsusest näiliste pisiasjade suhtes, kindlasti kuulub sinna
radikaalne pistiseandmise hukkamõist.

Toomas Jürgenstein