Reekviem Kuusalu pastoraadile 3. osa

3.
Kaheksa suure ahju kütmiseks kulus pool hobusekoormat puid päevas. Isegi suvel pidi vähemalt korra nädalas igasse ahju tule tegema, et alalist rõskust ruumidest välja peletada.

Maapastoraadi elu argipäev
Suured ruumid nõudsid pidevalt koristamist. Põrandapesuks oli vaja mitut inimest korraga. Üks tassis vett, teised lasid lappidel vilkalt käia. Vanad, 30–40 cm laiused põrandaplangud olid käidavamates kohtades muhklikuks kulunud. Põrandapragudest ei saanud sinna kogunenud liiva ja muud sodi ilmaski päris lõplikult kätte. Rotid kippusid peremehetsema sahvris ja keldris ning tuvid tungisid pööningule.
Sellises häärberis mugavalt elamine oleks vajanud elementaarse teenijaskonna olemasolu. Õnneks oli pere Kuusalus elamise algaastatel piisavalt suur, et need majapidamistööd siiski oma jõududega ära teha. See oli maapastoraadi elu argipäevane osa. Küttepuude tassimine, suure rohuaia teeradade rohimine, heina niitmine, loomade talitamine ja aiamaa harimine.
Maja juurde kuulus kaks suurt õunaaeda ja kaks kartulipõldu. Laudas olid lambad ja kanad. Tollal aitas see üheksaliikmelisele perele piisava toidu lauale saada. Sügisel sai talvekartul salve ja juurikad keldrisse. Pastoraadi all asuv võlvitud kelder on jätnud mulle aukartustäratava elamuse. Hapukapsatünnide luhvt kõditas ninasõõrmeid ja hoidistepurke täis riiulid avaldasid muljet.
Pastoraadi lauale leidis tee kõik, mis oma aias kasvas ja metsast korjati. Poest toodi vaid leiba, jahu, soola ja suhkrut. Viimase asemel oli aga veel 1950ndate algupoolel sageli kasutusel suhkrupeedist keedetud siirup, mida köögipliidil kaua aurutada tuli. Sellest oli veel minu ajaks jäänud pastoraadi köögi kõrgesse lubjatud lakke pruunikaid laike.

Traditsioonilised söömaajad
Üks mu esimesi mälupilte on seotud Kuusalu vana pastoraadi saalis toimunud söömaajaga. Rahvast oli palju. Pikad lauad olid kaetud peresaalis. Kõrge krohvitud laega suures ruumis kajas elav jutukõmin ning nugade-kahvlite klõbin. Mingid naised saalisid ringi. Mina istusin kellegi vanema naise süles, kes ettevaatlikult toitis mind maitsva magustoiduga. Ikka nii, et putru ja kisselli oleks lusikal parasjagu. Kui vana ma siis võisin olla, ei tea.
Suured söömaajad aga kuulusid selle maja traditsioonide hulka. Vähemalt kaks korda aastas tuli pakkuda lõunat suuremale seltskonnale. Üks kord oli kindlasti juulikuu esimene pühapäev, kui Kuusalus peeti surnuaiapüha. Tallinnast tuli alati selleks korraks külla metodisti kiriku puhkpilliorkester ning Loksalt koguduse koor, et koos Kuusalu kirikukooriga surnuaial laulda.
Siis kanti raamihoonest suurde saali pikad lauad ja pingid. Koguduse naispere valmistas kolmekäigulise lõunasöögi ja lauda istus üle poolesaja inimese. Söödi, peeti kõnesid, lauldi ja vahel jõuti tõsiste teoloogiliste teemade arutelus isegi üsna tuliseks minna. Siis võeti taas laul üles, maitsti magustoitu ja pärast lõpupalvet mindi kristlikus vennameeles koduteele.

Kõrvitsasalat, männiriisikad, pohlamoos …
Teine suurem pidulaud oli alati 10. augustil, lauritsapäeval. See päev oli Kuusalus ajast aega olnud üks aasta suurimaid pühi. Oli siis nädalapäev mis tahes, kiriku nimepäeva jumalateenistus tõi kokku palju rahvast lähedalt ja kaugelt.
Selle päeva traditsioonilisteks külalisteks olid professor Hugo Lepnurm, praost Esra Rahula abikaasaga, eelmise õpetaja lesk proua Lidia Roosvalt ja tema poeg kunstnik Uno Roosvalt, lauluõpetaja ja solist Emilie Karjus ning terve hulk teisi auvõõraid. Siis oli lauas umbes kolmkümmend inimest ja see laud oli taas kaetud pastoraadi peresaalis.
(Järgneb.)
Mart Salumäe