Raul Meel on järginud sisemist kutset

EELK konsistooriumis Tallinnas on välja pandud kunstnik Raul Meele kolmiktööd «Trinitas» (Kolm­ainsus), mille kunstnik annetas kirikule Vaiksel Nädalal. Eesti Kirik tegi sündmuse puhul autoriga intervjuu.

Kuidas sünnib kunstnikul mõte teha mõnest oma tööst annetus?
Mõtlen, et kunstnikud saavad oma ande Jumalalt ning on loomulik, et nad annetavad seda edasi. Väga sageli annetavad kunstnikud oma teoseid sõpradele ja muuseumidele. Täiesti tavaline on, et nad esitavad oma teoseid näitustele kodu- ja välismaal, saamata nende esinemiste eest näituse organiseerijailt renti või muud tasu; kui kunstnikul õnnestub saada mingiks näituseesinemiseks Eesti Kultuurkapitalilt toetust, siis säärane abi korvab vaid murdosa või -osakese kõigist näitusekuludest. Enamik laiemat tähelepanu pälvivatel kaasaja kunsti näitustel esinevatest kunstnikest teenib elatist mingi muu tööga, saades nõnda raha ka oma näitustekunsti tegemiseks.

Kuidas see Teie puhul oli?
Siin on tähelepanu all mu serigraafiaansambel «Trinitas», mis pälvis rahvusvahelist tähelepanu ja tunnustust 2000. aastal Makedoonias Bitola 3. graafikatriennaalil, mille üheks põhiteemaks oli «2000 aastat kristlust». Mullu osalesid «Trinitase» pildid Tallinna Kunstihoones toimunud rahvusvahelises kunstiprojektis «Obscurum per obscurius».
Pärast seda näitust jäid mu need pildid justkui ekslema: ikka sattusid nad muude töödega toimetamisel ette ja neid tuli aina ühest kohast teise eest ära tõsta. Nõnda sai mulle aegamööda selgeks ning ütlesin endale ja rääkisin sõpradele, et «Trinitase» õige koht oleks kirikus või konsistooriumis, kus huvilised inimesed võiksid nendega dialoogi astuda… Mullu sügisel rääkisin sellest oma mõttest Toomas Paulile, ta andis mu mõtte edasi ja nii sai «Trinitas» konsistooriumi, millest mul on hea meel.

Kui Te oma kümne aasta tagust tööd («Trinitas») nüüd vaatate, mida selle kohta ütlete, kuidas see Teid ennast kõnetab?
Selle serigraafiapiltide (igaüks 63 x 61 cm) rühma tegin 1999. aasta suvel. Neis piltides sündis eriline hõõgumine: õrnroosat värvi lihtsad peened jooned matis mustas värviväljas moodustavad kolm okaskrooni (kaks ühesugust ja kolmas modifitseerunu) ning nende kroonidega piiratud ala keskel eristub mattmustast taustaväljast väheldase inimese peopesa suurune krähmuline läikivmust sõõr: need pildid tunduvad mulle vahetevahel jumalausklikena. Nii võib olla, seda ei saa ratsionaalselt seletada. Neis kujundeis aimus leidumas mälestusi kannatuse okaskroonist, kuid valu polnud. Võib-olla kogesin neid vaadates vaid indu, mis mind neid töid tegema pani?
«Trinitase» piltide ehituslikus algvormis võisin näha vihjet Jeesuse Kristuse okaskroonile. Erisuseks vanade üldtuntud kanoniseeritud müütidega võrreldes on tema suveräänsus – sümmeetrilisevõitu ülevusest peaaegu vaba vaevane (!?) vorm. Lisaks oli seal avar vabadus, otsekui mõnes alguse ja lõputa põhjarahva muinasjutus, kus kõik kulgeks kui isepäi, sügavusest ja sügavusse: nii, et kõik on totaalselt juhtuv.
21. detsembril 2007 mõtlesin neist piltidest ja kirjutasin järgmise luuletuse.
 Vist võin koguda mõtte kristlikust eetikast: okaskroon ei ole mitte ainult väljastpoolt pealesurutud karistus, vaid ka sisemine eetiline tsensor.

Teid on peetud kunstnikuks, kes ei taha kohaneda tänaste oludega või seisukohtadega – kas olete sama meelt? Kas annetatud töös või annetuses endas kajastub see põhimõte ka kuidagi?
Eks ma olen, jah, tahtnud oma parema äratundmise järgi elada. Ent minus justkui ei ole erilist trotsi (vihameelsust?) või saamatust elureaaliatega kohtumistel-kohanemistel. Mul on olnud õnne, et olen saanud ja suutnut teha sellist kunsti, mida olen teha tahtnud. Pole kunagi teinud poliitiliste võimude rahastatud tellimustöid. Kui mu kunst on osalenud poliitilistes võitlustes, siis olen ikka järginud oma sisemist kutset. Olen väga selgelt ära tundnud, et kui olen sündides kaasa saanud erilise poeedi- ja kunstnikuande, siis ühtaegu on mul ka kohustus teha kõigest oma jõust sellele andele adekvaatselt vastavat tööd – nii palju kui valitsevad olud vähegi võimaldavad.
Mu kunstis on üle inimese mõistmisvõime minevaid asju, mille poole küünitan.
Kui mul poeesia- ja kunstitöö hästi edeneb, siis on mul tunne, kui oskaksin lennata nagu lind, nagu karm merikajakas, maa ja mere kohal, võibolla kosmoses, võib-olla universumis…

Milline on religiooni roll Teie jaoks? On see võimalus oma elu mõtestada või väljendada?
Arvan, et kunstnik, kui ta püüdleb kunstitunnetuse tippusid, ei saa eirata religioossust. Religioosne inimene ei ole tingimata usklik. Mina ei söanda ennast usklikuks inimeseks tunnistada vist sellepärast, et mul ei ole olnud isiklikku Jumala ilmutust. Ent on üks väga oluline mu elusaatust juhatanud juhtumus.
1956. a. suvel käisin evangeelses luterlikus kirikus leeris. Seal rääkis Rapla koguduse õpetaja, praost Evald Saag (hilisem usuteaduste professor) õpetuse põhitekstide seletamise kõrvale ka kaasaegse maailma teadmistest ja arusaamistest: et maailma ja elu mõistmise filosoofilisi seletusi on palju, et materiaalne, esemeline siin ja praegu (marksism-leninism, maoism) võivat rahuldada vaid jämedakoelist ja laiska vaimu, et materiaalne on potentsiaalselt vaim, et sõna saab lihaks; et enim arenenud usundid põhinevad visionäärsetel filosoofiatel, et kõige arenenumad filosoofiad ja tippteadused saavat kõrgemal tasemel kokku.
Niiviisi sõnastan ma seda nüüd, tookord jäid meelde vaid üksikud märksõnad. Olen vist küll peaaegu kogu edasise elu otsinud ja leidnud kinnitusi sellele juhatusele oma elu mõtestamisel.

Küsis Mari Paenurm