Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Raskete aegade rõõmusõnum ei tohi olla odav

16.11.2010 | | Rubriik: Kultuurielu

Mõnda aega tagasi oli mul võimalus vaadata Jaan Kolbergi filmi «Teelised».
Olin käinud kuulamas Maarja Vardja ja Helle Reinaru gospelkantaati ka misjonikoori kontserdil kirikus, seega ootasin huviga, kuidas režissöör on kantaadi filmivõtmes lahendanud.
Kokkuvõttes võib öelda, et vaatajal peab olema ikka väga palju head tahet, et leida see iva filmis, mis kõlavale muusikale ja väga heale esitusele veel midagi juurde annaks.
«Teeliste» puhul on tegemist suurepärase muusika ja heade tekstidega, mis esitavad küllap paljude Jumala otsijatega sarnaseid küsimusi, ja seetõttu võiks teema tõepoolest kõnetada paljusid ning teos olla kasutusel materjalina leeri- ja väikegruppides – nii nagu misjonikeskus seda ka soovitanud on.
Filmis jalutavad misjonikoori liikmed hulk aega teel, metsas ja mere ääres, nad ootavad kedagi(?), lähevad kuhugi, aga kõndijate sõnum ei toeta tegelikult kantaadi teemasid. Kui jõutakse kiriku juurde, on selle uks lukus ja minejad jõuavad lõpuks mere äärde. Kas see ongi meie kuvand kirikuist?
Filmi parim osa on see, mis kõneleb hea ja maiselt ihaldusväärse elu hinnast – Tallinna kesklinna melu kõrval näidatakse Kopli liinide traagikat tema reaalsuses, ja see töötab. Sõnum jõuab kohale.
Oleksin hea meelega näinud kooriliikmete eneste tunnistusi või sõnumit vaatajale, aga võib-olla on minus liialt säilinud stanislavskilikku ootust, et meie silme all peab toimuma mingi muutus.
Mari Paenurm

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)