Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

RASKED KOHAD PIIBLIS, V

/ Autor: / Rubriik: Teoloogia / Number:  /

Talle veres pestud riided

(Algus eelmises Eesti Kirikus)

Kristlus ei tekkinud tühjale kohale, vaid konkreetsel ajahetkel ning ühe kindla rahva hulgas. «Kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma Seaduse aluseid, et me saaksime lapseseisuse» (Gl 4,4j).

Jumal nägi, et ei ole mõtet jätkata vana lepingut, kuid ta pidi lõpetama selle korrektselt, tegema ta kehtetuks vana lepingu sätetele vastavalt: «Kristus on meid Seaduse needusest lahti ostnud, kui ta sai neetuks meie eest, – sest kirjutatud on: ‚Äraneetud on igaüks, kes ripub ristipuu küljes‘» (Gl 3:13; vrd 5Ms 27:26). Inimesed ei suuda hüvitada oma eksimusi, seepärast peab Jumal ise inimeseks saama. Patutu (tingimata!) jumalinimese surmaga on hüvitatud kõik teise kontrahendi üleastumised: «kui ta muutis kehtetuks sätestatud käskude seaduse   /…/ surmates risti peal vaenu» (Ef 2:15j), sellega on teine osapool lunastatud endisest lepingust: «andestades ühtlasi meile kõik vääratused, pühkides maha meie võlakirja koos sätetega, mis olid meie vastu, ning selle on ta kõrvaldanud, naelutades selle risti külge» (Kl 2:13j). Kristuse surmaga on Jumal juriidiliselt korrektselt lõpetanud lepingu ja võib tema surmas rajada uue, kus orja ja isanda suhte asemel tuleb isa ja laste suhe.

Nii on mõistetav, et Kristuse ristisurma tõlgendati ohvrisurmana ja teda ennast ohvriloomana. «Teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga teie tühisest esiisadelt päritud eluviisist, vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega» (1Pt 1:18j). Juba Ristija Johannes ütles Jeesusele osutades: «Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!» (Jh 1:29,36) ja seda tuletatakse meelde igal missatalitusel (proprium‘i osa Agnus Dei). Johannese evangeeliumi kronoloogia järgi sureb Jeesus ristil samal ajal, kui templis tapetakse paasalambaid (Jh 19:30j). Apostel Paulus ütleb korintlasi manitsedes: «Puhastage end vanast haputaignast, et te oleksite uus taigen, nõnda nagu te oletegi hapnemata leivad, sest meie paasatall Jeesus Kristus on ka tapetud» (1Kr 5:7).

Maapealse, võitleva kiriku liturgia ülistus «Tall, kes on tapetud, on väärt võtma väge ja kiitust ja au igavesti!» (vastulaul «Oh süütu Tall, oh Jeesus…», KLPR 477) baseerub taevasel liturgial: «Tall, kes on tapetud, on väärt võtma väge ja rikkust ja tarkust ja võimu ja au ja kirkust ja õnnistust!» (Ilm 5:12). Enamik neid kirjakohti, kus Kristust nimetatakse Talleks, leidub Ilmutusraamatus – seal esineb tiitel 29 korda. Aga taevane Tall ei ole vaikne tapalammas, vaid «üks Tall, otsekui tapetud» (Ilm 5:6), kes õigupoolest on võitja, «lõukoer Juuda suguharust» (Ilm 5:5, vrd 1Ms 49:9), «Taaveti juur ja sugu, särav koidutäht» (Ilm 22:16). Sest Kristuse ristilöömine oli vaenlaste valearvestus, nagu apostel Paulus nimetab: «Ükski praeguse aja valitsejaist ei ole seda taibanud (= Praeguse aiooni arhontidel ei ole olnud gnoosist. – Autori märkus.), sest kui neil oleks taipu olnud, siis ei oleks nad kirkuse Issandat risti löönud!» (1Kr 2:8).

Paulus ütleb, et Jumal on seadnud Jeesus Kristuse «lepitusohvriks usu kaudu tema veresse» (Rm 3:24j), et «me oleme õigeks saanud tema veres» (Rm 5:9), «Kristuses on meil lunastus tema vere läbi» (Ef 1:7, sarnaselt ka 2:13 Ilm 1:5 5:9jm). Põhjalikult käsitleb seda kiri heebrealastele. Kristus «ei ole astunud sisse sikkude ja vasikate verega, vaid iseenda verega üks kord kõige pühamasse paika, saavutas meile igavese lunastuse. Sest kui sikkude ja härgade veri ja lehma tuhk, mis piserdatakse rüvetunute peale, pühitseb lihaliseks puhtuseks, kui palju enam Kristuse veri, kes igavese Vaimu läbi ohverdas iseenda laitmatuna Jumalale» (Hb 9:12–14).

Kristlane on Kristusega seotud väga vahetult: «Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surma sisse? Me oleme siis ühes temaga maha maetud ristimise kaudu surma sisse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse kaudu, nõnda ka meie võime käia uues elus» (Rm 6:3j).

Ristimine ühendab uskuja Kristusega. Ristimist võrreldakse pesemisega – Jeesus ütleb Saulusele kohtumisel Damaskuse teel: «Tõuse püsti, lase ennast ristida ja oma patud ära pesta!» (Ap 22:16). Paulus tuletab korintlastele meelde: «Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issand Jeesus Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus» (1Kr 6:11, vrd Ef 5:26j). Esimese jõulupüha vanakiriku epistlist kuuleme: «siis ta päästis meid /…/ oma halastust mööda uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu» (Tt 3:5). Ja Uue Testamendi lõpus on tõotus: «Õndsad on need, kes pesevad oma rüüd» (Ilm 22:14).

Ristimise toimet võrreldakse ka Kristusega rõivastumisega. Ükski pilt ega võrdlus ei saa enamat kui vaid viidata öeldamatule. Seda pilti kasutab Paulus mitut puhku: «Pigemini rõivastuge Issand Jeesus Kristusega ja ärge tehke liha eest hoolitsemist himude rahuldamiseks» (Rm 13:14), «teil tuleb endalt maha panna endise eluviisi poolest vana inimene, kes laostub petlike himude käes, ning saada uueks oma mõistuse vaimus ja võtta ülle uus inimene, kes on loodud Jumala sarnaseks tõest tulevas õiguses ja vagaduses» (Ef 4:22j).

Valgetest riietest räägitakse aga Ilmutusraamatus, kus on rikkalikult arvu- ja värvisümboolikat. Sardese koguduse võitjatele tõotatakse, et nad saavad valged riided, sest on seda väärt (Ilm 3:4j), ja võimalus saada valged kuued on ka Laodikeia leigetel, kui nad vaid meelt parandaksid (Ilm 3:18). Taevasse jõudnud veretunnistajatele antakse igaühele valge rüü (Ilm 6:11). Valgel hobusel ratsutaval väejuhil «oli üll verre kastetud kuub» ning talle järgneval maleval valgete hobuste seljas oli «üll valge puhas peenlinane» (Ilm 9:13j).

Sellesse seosesse kuulub ka Ilm 7:14, kus üks vanematest küsib Nägija Johanneselt: «Need seal valgetes rüüdes – kes nad on ja kust nad tulid?» ning seletab siis talle: «Need on need, kes tulevad suurest viletsusest ning on pesnud oma rüüd ja teinud need valgeks Talle veres» (Ilm 7:14). Seda perikoopi (Ilm 7:14–17) loetakse sageli surnuaiapüha lektsioonina. Tegemist ei ole dogmaatilise õpetuslausega, see ei ole üksüheselt mõeldud pattude pesemisprotsessi kirjeldus, vaid sugestiivne visioon tulevasest Jumala Riigist. Prohveti igatsus täitub: «Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks, kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks» (Js 1:18, vrd Ps 51:9).

Nagunii me ei suuda kujutleda, milline on lunastatute «ihu» ülestõusmisel, ammugi siis, mis «riided» neil seljas on. Sest «liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust /…/ Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surelik riietuma surematusega» (1Kr 15:50,53). Peame leppima sellega, et me ei taipa praegu kuigi paljut (Jh 3:12; 1Kr 13:9jj), aga meie lootus ja usaldus on: «Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad» (1Kr 2:9).

Toomas Paul

 

Head lugejad!
Kui teil on küsimusi Piibli keerukate kirjakohtade kohta, siis saatke toimetusele oma küsimused. Teoloogiadoktor Toomas Paul aitab raskeid kohti seletada.