Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Rasked ajad on ületatavad

10.12.2008 | | Rubriik: Kultuurielu

 Praegune Eesti Kiriku pere: seisavad (vasakult) Sirli Lember, Rita Puidet, Marju Abras, Merje Talvik, Sirje Kasemaa, Salme Uustare, Juune Holvandus; istuvad Hannes Heinsar, Sirje Semm ja Kaido Soom. Pildilt puudub Tallinnas töötav Tiiu Pikkur. Foto: Hannes Heinsar

Eesti Kiriku väljaandmisel on läbi aastate puudu olnud rahast ja tellijatest.
Eesti Kirik ilmus II maailmasõjani kord nädalas neljapäeviti ja lehe tiraaž oli 2000–3000 eksemplari. Ka tol ajal maadles lehe toimetus majandusraskuste ja lehe tellijate vähese juurdekasvuga.
Veel 1940. aasta 8. augustil, vaevalt kaks nädalat enne viimase numbri ilmumist, annab toimetus teada, et eelmisel päeval oli konsistooriumi koosolekul päevakorras Eesti Kiriku «majandusliku seisukorra läbivaatamine» ning see leiti olevat raske ja mitterahuldav. Manitseti võlgnikke maksma ära vanad arved ja koguduste õpetajaid paluti mõelda sellele, «kas neil pole võimalik senisest suuremal arvul levitada Eesti Kirikut, kuna vastasel korral tema väljaandmisega on karta kõige tõsisemaid ainelisi raskusi». Samuti otsustati saata viis eksemplari neisse kogudustesse, kus lehte seni müügil ei olnud.
Neid ridu lugedes ohkasin tahtmatult: pole midagi uut siin päikese all. Samad probleemid meie armsa lehega on olnud ja kestavad praegugi. Raha lehe väljaandmiseks on omanikul vähe, aga leht nii suurel organisatsioonil, kui seda on Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, on eluliselt vajalik. Meil on küll 165 kogudust, kuid vahest paarikümnes kirikus on oma ajaleht kirikulisele osta või kantseleis lugemiseks välja pandud.
Igal kogudusel on majandusasju korraldama ja elu juhtima valitud juhatus. Levijuht Sirje Kasemaa on püüdnud selgust saada, kas kõigil juhatuste esimeestelgi on EELK ametlik häälekandja tellitud, ja kurvastuseks on ta pidanud teatama, et nii see pole. Siis ohkan jälle: kuidas küll koguduse elu juhtida, kui tervikpilt kirikust, mida aitab kokku panna igal nädalal ilmuv Eesti Kirik, puudub.
Eestimaal võime rääkida perioodist ilma Eesti Kirikuta aastatel 1940–1990. Siis aga muutus aeg soodsaks kristliku nädalalehe taasilmumiseks. Loa lehte välja anda sai kirik 1989. aastal, esimene number ilmus 1990. aasta 4. märtsil.
1990. aasta 16. veebruari kuupäeva kannab peapiiskop Kuno Pajula kinnituskiri, millega Põltsamaa koguduse õpetaja Joel Luhamets on seatud lehe vastutavaks toimetajaks.
Minust sai Eesti Kiriku peatoimetaja kuus aastat hiljem. 1996. aasta jaanuaris asusin ametisse ja kevadel andis oma kinnituse ka kirikukogu. Koos heade kaaslastega meelepärast tööd tehes on kolmteist aastat mööda läinud kui üks katkematu päev.
13 aastat tagasi, kui julgesin vastutusrikka peatoimetaja koha vastu võtta, oli minu kõrval teoloogilise konsultandina Ove Sander. 3. detsembri Eesti Kiriku juhtkirjas kirjutab ta raskest ajast, mis kristlastele saab olla ka õnnistatud aeg, sest Jumal annab meile jõu ja meelekindluse toimetulekuks. Tänu Jumalale on leht püsinud, ilmunud ja paljudele rõõmu valmistanud nüüd juba taas paarkümmend aastat.
Oma tänases töös saan ma alati tuge assessor Tiit Salumäelt, lehte väljaandva sihtasutuse nõukogult ja selle esimehelt Jüri Ehasalult, kolleegiumilt ja esimehelt Mihkel Kukelt.
Hoian raskustest väljatulekuks ja probleemide lahendamisel ikka meeles peapiiskop Jaan Kiiviti sõnu, kui temaga lehe asjust kõnelesime. Ta ütles, et alati peab ka Jumalale ruumi jätma. Palves saame tänagi Tema poole pöörduda, et Ta hoiaks meid ja laseks minna läbi majanduslikest raskustest, tooks meie perre uusi lugejaid ja häid autoreid.

Sirje Semm,
peatoimetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)