Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Rahvaluule suurkoguja Jaan Sandra Vastseliinast

14.11.2012 | | Rubriik: Persoon minevikust

28. augustil möödus 150 aastat viljaka rahvaluulekoguja Jaan Sandra (fotol) sünnist.

Ta oli üks neist, kes vastas ajalehes Olevik 1888. aastal ilmunud Jakob Hurda artiklis «Paar palvid Eesti ärksamatele poegadele ja tütardele» esitatud üleskutsele koguda toona veel inimeste mälus alles olevat rahvapärimust.
Jaan Sandra polnud esimeste seas, kes seda üleskutset järgis. Kuna J. Hurt avaldas rahvaluule kogumise tulemustest regulaarseid aruandeid ja Vastseliina kihelkond asus mahajääjate seas, siis sundis ilmselt südametunnistus päästma kodukihelkonna viletsat mainet.
Kohaliku elaniku ja edumeelse inimesena teadis Sandra hästi, kui rikkad on Vastseliina kihelkond ning naabruses asuv Setumaa rahvapärimuse poolest. Nii asuski ta koguma Vastseliina kihelkonna kombestikku ja muud vaimuvara, hiljem Hurda palvel ka setu pärimust. 1894. aastal sai Jakob Hurt Jaan Sandralt esimese, küllalt väikesemahulise saadetise, mis leidis õpetatud mehelt tunnustamist.
Oma õnnelikumaks tunniks pidas Jaan Sandra dr Hurda külaskäiku Sandra kodutallu 1903. aastal. Sandrast kujunes Hurda kõige viljakam koguja ning kirjasaatja.

Rätsepast koguja
Jaan Sandra kodanikunimi oli Sander, kuid kogutud ja üleskirjutatud saadetistele kirjutas ta alla Jaan Sandra. Jaan Sandra sündis 28. augustil 1862 Rõuge kihelkonnas ja tema ristijaks oli kohalik kooliõpetaja, kuid ristimisõnnistuse sai juba Vastseliina kirikus, sest pere oli äsja kolinud Rõuge kihelkonna äärealalt Vastseliina kihelkonda. Siia jäi Sandrite pere kuni surmani.
Jaan Sandra omandas koolihariduse, mis piirdus tolleaegsete nõuete kohaselt lugemise, kirjutamise ja laulmise õppimisega, kohalikus Tsäpsi algkoolis. Rohkemaks polnud «kehvade» vanemate lapsel võimalust. Kogu õppetöö toimus Võru murdes ja enamik võrukeelset kirjandust oligi vaimulik. Muu kirjandus oli H. Prantsu väitel kirjakeelne.
Sellest hoolimata haris Jaan Sandra end hoolsa raamatulugemisega ja sai teistest «peajagu pikemaks», nii et kohalik pastor Masing kutsus agara noore mehe appi leerilapsi õpetama. Tema hooleks jäi järeleaitamine, mille tasu oli iga õpilase kohta 1 rubla.
Hiljem sai Jaan Sandrast rätsep, kes rändas talust tallu ja külast külla, tehes valgel ajal tööd, kuid pimedatel õhtutundidel kuulas suure huviga külarahva jutte ning jälgis kohalikku kombestikku.
Autobiograafias «Minu elulugu», mis pärast Sandra surma anti tema kaasaegse ja sõbra H. Prantsu kätte hoiule, kirjutas ta: «Vanavara korjamiseks oli mul laialdane tööpõld käes: suur Vastseliina ja Setumaa, mis mulle palju uneta öid maksis, kuni kuuldud ja nähtud asjad kirja said pandud.»
Jaan Sandra abiellus 1886. aastal. Naise isa andis noorpaarile Kapstojale veidi maad, kuhu värske abielumees ehitas maja ning kus usin ja nutikas pere end ära toitis. Puudust ei tuntud millestki. Kaks perepoega sõdisid vabatahtlikuna vabadussõjas.

8000 poognat peenes kirjas
Vanavara korjamise kõrval väärib aga teinegi tegevus tunnustust. Jaan Sandra saatis umbes 30 aasta jooksul kaastööd ajalehtedele ja ajakirjadele. Tema jutustusi on avaldatud Olevikus, Eesti Postimehe Misjonilehes, Kristlikus Perekonnalehes. Kõige tihedamalt oli Jaan Sandra seotud aga Ristirahva Pühapäevalehega, sest oli umbes 15 aastat väljaande tegevtoimetaja.
Oma tegevust jätkas Sandra ka Ristirahva Pühapäevalehe järeltulijas, ajakirjas Meie Kirik, kus ta aastast 1920 kuni oma surmani 1925. aastal oli usinaks kaastööliseks.
Tänu Jaan Sandra tööle oleme suure hulga talletatud vaimuvara võrra rikkamad. Tema üle 20 aasta kestnud töö, kus 8000 kirjapoognat peent kirja kirjutatud ilma ühegi tasuta, isegi kultuurkapitalilt ega mujalt, välja arvatud «suleraha», mida Jakob Hurt omast taskust andis, ei leidnud tunnustamist noore Eesti riigi poolt. Küll aga on teda meeles pidanud Venemaa Geograafia Selts ja autasustanud suure hõberahaga kaelaskandmiseks.
Ega ta oma tegevusega tunnustust ehk soovinudki. H. Prantsu järelehüüde kaudu 1925. aasta 21. novembri Postimehes teame, mida ta tegelikult soovis: «Olen oma väikese haridusega püüdnud vähekese kaasa aidata, et meie Eesti rahva elusse ajajärk tõuseks, kus valgus pimedusest võitu saaks.»
Jaan Sandra on maetud Vastseliina kalmistule. Tema ja ta abikaasa hauale, kellatornist veidi edasi samal poolel, püstitasid lapsed väärika kiviristi.
Liina Palgi
Piret Palgi

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)